Kogu maailma vapustas Vene presidendi Vladimir Putini deklaratsioon, et Nõukogude Liidu (NL) kokkuvarisemine oli „sajandi suurim geopoliitiline katastroof“.

„See hävitas kõik meie endised ideaalid,“ kurtis Putin oma aastaülevaatekõnes 27. aprillil Kremlis. Ja see on omakorda 21. sajandi suurim vale. Sest tõde on otse vastupidine.

Möödunud sajandi suurim katastroof ei olnud mitte 1. maailmasõda, kuigi selles langes pretsedenditu 14 miljonit sõdurit ja eraisikut; ka mitte NSV Liidu inimkaotused 2. maailmasõjas (27 miljonit sõjarindeil, teist samapalju (vähemalt) Gulagi surmalaagreis ja Stalini rahvamõrvades) ja ka mitte Hitleri holokaustis (6 miljonit) —, vaid selles lihtsas faktis, et vastupidi Putini pseudotraagilisele deklaratsioonile Kremlis ei ole NL mitte kokku varisenud, vaid elab praegu varjatud kujul läbi oma taassündi Vene Föderatsioonis.

Muidugi on NL-i piirid ja nimi muutunud, kuid sisuliselt on ta sotsio-ökonoomiline süsteem jäänud püsima hoolimata selle demokratiseerimise püüdlustest 1990. aastate algul. Võib koguni nentida, et Putini Venemaa sugulussidemed stalinismiga suurenevad iga aastaga. See ilmneb selgesti, kui vaatame mööda semantilistest detailidest ja keskendume tänaste Vene kodanike eksistentsi tingimustele. Pea kõigi lääne vaatlejate hinnangul on selle silmatorkavateks tunnusjoonteks poliitiline ja majanduslik korruptsioon ning rahvastiku aeglane väljasuremine.

Viimased duuma- ja presidendivalimised 2003—2004 olid manipuleeritud, Vene Föderatsiooni „osariikidelt“ on ära võetud õigus valida omaenda valitsejaid, vene trükipress ja televisioon on pea sajaprotsendiliselt valitsuse kontrolli all. Need faktid on kõigile hästi tuntud. Põhiliselt ei näe Vene kodanik olevikus mingit vahet sellega, kuidas nõukogude ajal moodustati ülemnõukogu, ehkki nüüd on parlament näiliselt jagatud ära mitme erakonna vahel.

Majanduslik korruptsioon tänapäeva Venemaal on peegelpilt sellest, mida nõukogude ajal tunti põranda-aluse ehk „na ljeevo“ majandusena ja mis ameerika mõistete kohaselt meenutab maffia tegevust. Wall Street Journal’i (WSJ) kaastöline Guy Chazan kirjeldas hiljuti tüüpilist olukorda keskmise suurusega Vene linnas Orjolis. Üks ettevõtlik naine alustas seal eraviisiliselt tarbijate kaebuste registreerimist. Ta büroo sai WSJ intervjuu ajal keskmiselt 400 kaebust päevas. Chazan kirjutab: „Kaebuste korduvaks teemaks olid need lakkamatud kontrollkäigud, mida linna tuletõrje, politsei ja tervishoiuamet korraldasid (ettevõtetesse ja kodudesse) selleks, et „avastada“ üha uusi eeskirjade rikkumisi, ja siis lubada „süüdlasele“ neist vaikida „teatava tasu eest“. See oli loomulikult altkäemaksu nõudmine ja „kontrollkäigud“ olid loomulikult süsteemne väljapressimine ehk nn protection racket.

(Muide: milline vahe nende ameerika politseinike, tuletõrjujate ja teiste vabatahtlikega, kes pühendasid kogu aprillikuu omal kulul USA-Mehhiko piiril „Border Patrole’i“ abistamiseks illegaalsete immigrantide vastu!).

Huvitav oli Orjoli linnapea kaitse nepotismile (sugulaste soosimisele — toim.). Ajakirjaniku küsimusele, kuidas seletada seda, et linnapea vend, vennapoeg ja tütar on kõik jõudnud kõrgepalgalistele teenistuskohtadele, vastas linnapea Strojev: „Aga eks Bush seenior määranud ju oma poja ka presidendiks ja eks ekspresident Clinton teinud oma naisest senaatori.“ (WSJ, 27. aprill.)

Nendest näidetest ilmneb Vene ühiskonna juurteni ulatuv korruptsioon. See sai alguse juba nn. Oktoobrirevolutsiooniga a. 1917 ja selle kestus — ligi 90 aastat — on jätnud vene rahvasse jälje, mis on surmav ja sõna tõsises mõttes otse katastroofiline.

See jälg on nimelt Venemaa rahvastiku pidurdamatu väljasuremine üha vähenevate abielude, tühjenevate hällide, alkoholismi ning sagenevate lahutuste ja abortide tõttu. Sotsioloogid on nimetanud seda „demograafiliseks enesetapuks“.

Rahvastiku stabiilse iibe tagatiseks loetakse teatavasti 2,1 sünnitust ühe naise kohta. Vene naise sünnitamisindeks oli viimati sel tasemel (2,19) 20 aastat tagasi. Nüüd on see langenud 1,17-ni. Vene 20-aastasel noormehel oli a. 2000 ainult 46% shanssi elada 65. eluaastani. Võrdluseks: Ameerika samavanusel noormehel oli samal ajal tõenäosus pensioni-ikka jõudmiseks 80% — ehk neljal mehel viiest. New York Times’is kirjutab kolumnist David Brooks Venemaast: „Lühidalt, mida me näeme on üks tuumarelvi omav maa, milles on toimumas keskaja nn. musta surma versioon aegluubis. (NYT, 28. aprill.) „Must surm“ ehk siberi katk möllas Euroopas 14. saj. (mõned aastad parast Jüriöö mässu Eestis) ja hävitas umbes ühe kolmandiku Euroopa elanikkonnast.

Selline rahvaarvu langus võib ette kuulutada süvenevat kaost ühiskonna struktuuris ja moraalis, esile kutsuda paranoidseid juhte nagu Hitler ja Stalin ning tõugata neid meeleheitlike tegudeni. Brooks’i viide Vene tohutule tuuma-arsenalile sisendab kartust, et oht Venemaa poolt ei ole vähenenud külma sõja lõpuga 15 aastat tagasi.

Märkmed: