Saksa-Prantsuse suhted on viimastel aastatel kulgenud mööda konarlikku rada. Vastuolusid on esile kerkinud pea igas vallas, kõige tulisemaid vaidlusi on põhjustanud aga Euroopa Liiduga (EL) seotud küsimused. Saksamaa toetab teatavasti tugeva keskvõimuga föderaalset Euroopat; Prantsusmaa seevastu rõhutab rahvusriikide olulist rolli ELi rüpes.

22. jaanuaril möödub 40 aastat nn. Elysee leppe sõlmimisest Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, millega tegelikult algas uue Euroopa kujundamine ja vormimine. Mõlemad pooled kavatsevad seda aastapäeva tähistada pidulike parlamendi-istungitega. On ütlematagi selge, et selles olukorras tahaksid Pariis ja Berliin näidata end nii ülejäänud Euroopa kui kogu maailma ees parimast küljest ja rikkiläinud suhteid pisutki siluda ja kohendada.

Küllap just seetõttu otsustasid Prantsuse president Jacques Chirac ja Saksa kantsler Gerhard Schröder omavahelised lahkhelid maha matta ja tulla koos möödunud nädalal välja ühise kompromiss ettepanekuga, mis peaks tugevdama ELi juhtimist.

Chirac ja Schröder teatasid pärast 14. jaanuaril toimunud kohtumist Pariisis, et teevad Euroopa tulevikukonvendile ettepaneku luua kaksikpresidentuur. Selle idee kohaselt seatakse sisse Euroopa Ülemkogu presidendi ning Euroopa Parlamendi poolt valitava Euroopa Komisjoni presidendi ametikohad. Saksamaa nõustus Prantsusmaa ettepanekuga, et Euroopa Ülemkogu hakkab juhtima president, kelle Euroopa Ülemkogu valib kvalifitseeritud häälteenamusega viieks aastaks või pikendatavaks kaheks ja pooleks aastaks.

On muide üllatav, et Saksa välisminister, föderatiivse Euroopa tuline pooldaja Joschka Fischer on kantsler Schöderist erineval arvamusel ja leiab, et ELile piisaks ühest presidendist.

Kaksikpresidentuuri sisseseadmine välistaks praeguse korra, mille kohaselt on 6-kuuliste tähtaegadega eesistujamaadeks kõik ELi liikmesmaad järgemööda ehk rotatsiooni korras.

Ühelt poolt lihtsustaks kahe pidevalt ametis oleva presidendi institutsioon praegust rahutut rotatsioonisüsteemi ning annaks euroliidule kindlama ja soliidsema aluse.

Mis saab aga näiteks siis, kui kahel presidendil on mõnes küsimuses eriarvamused? Kuidas vältida kahe omavahel võistleva võimukeskuse teket?

Nüüd saadetakse kõnealuse leppe projekt Euroopa tuleviku konvendi esimehele Valéry Giscard d'Estaing'ile, aga ka 15 liikmesriigi ja 10 kandidaatriigi valitsusjuhtidele tutvumiseks ja seisukohavõtuks.

Internetiportaal EUobserver nimetas saavutatud lepet ajalooliseks. Sealne kolumnist Marit Ruuda on veendunud, et tegemist on tähelepanuväärse, positiivse ja pöördelise muudatusega Saksa Prantsuse jahenenud suhetes. Ta nendib rahuldustundega, et selle targa kompromissi tulemusena on Saksa-Prantsuse suhted taas juhitud õigetele rööbastele. Briti maineka väljaande Guardian (15.1.) kohaselt lubab kosuv Prantsuse-Saksa vahekord luua Euroopa kontinendil võrdväärse ühenduse Kagu-Aasia riike ühendava ASEAN-iga ja Ameerika Ühendriikidega.

Neljapäeval teatas eesti press, et valitsus ei toeta Prantsusmaa ja Saksamaa juhtide kavatsust muuta ELi juhtimist ning seada sisse kaks presidentuuri.
Eesti valitsuse esindaja Euroopa tulevikukonvendis Henrik Hololei sõnul muudaks see tasakaalu erinevate institutsioonide vahel ebasoodsas suunas ja vähendaks samas ka väikeriikide rolli otsustamisprotsessis. Samal seisukohal näib olevat ka valdav enamus teisi ELi väiksemaid liikmesriike ja kandidaatmaid. Tundub ju loomulikuna, et ka väikeriigid tahaksid maailmale demonstreerida oma võimekust maailma ühe võimsama ühenduse juhtimisel ja tähtsate otsuste vastuvõtmisel. See tõstaks nende eneseteadvust ja rahvusvahelist mainet.

Tulevikukonvent arutab ELi reformimise teemat sel nädalal. Kõik niidid on sedakorda Prantsusmaa ekspresidendi D’Estaing'i ja tema abiliste käes. Viimased on valitud igalt ELi maalt ülesandega välja töötada meetmed ELi reformimiseks, aga nad peavad ka aitama kümnel uuel riigil üle saada kohanemis- ja ühinemisraskustest euroliiduga.

Igal juhul on kogu Euroopa praegu teel vennaliku liidu suunas, mille märksõnaks näib olevat integreerumine ehk üheks ühiskonnaks sulandumine, kus ei tunta ei riigipiire ega poliitilisi ja usulisi lahutavaid vaheseinu. Võib arvata, et hiiglaslikku euroliitu kuuluvad eurooplased tunnevad end osana ühisest kogukonnast, mis respekteerib nende vabaduseideaale ja pühimaid väärtusi. Kas see kõik peaks aga toimuma keskvõimu tsentraliseerimise hinnaga, on muidugi iseküsimus. Paljudel endistel ikestatud eurooplastel on selle kohta oma arvamus isiklike kogemuste põhjal.

Märkmed: