Airi Langi (pseudonüüm) jaanuarikirjutis ühes eesti ajalehes näitas, et eestlastel on ikka veel - kellel vähem, kellel rohkem - illusioone siinsest elust. Saksamaa on praegu pikemat aega tõelises kriisisituatsioonis, seda ei ole Eestis palju kajastatud. Aasta algusest alates on olnud kurnavaid streike, mitmed meediaettevõtted on sulgenud oma uksi ning ajakirjanikke koondatakse printsiibil - kasutagem vabakutseliste tööd. Saksa Ajakirjanike Liit (www.djv.de) oli sunnitud sulgema Berliini ja Brandenburgi kohalikud osakonnad - finantsiliste arusaamatuste ja võimuvõitluse tõttu.
Saksamaa tundjad teavad, et hiljuti toimus streike ka teistel aladel, näiteks Crysler-Daimler Stuttgart-Sindelfingenis (Mercedese peatehased), mis kestsid mitmeid päevi. Juba pikemat aega räägitakse (mõned ettevõtted on selle ka sisse viinud) töönädala pikendamisest, s.t. teha praeguse palga eest rohkem töötunde. Inimesed on siin harjunud 50. a. hea eluga ega soovi ära anda või vähendada oma privileege. Töötuid on praegu Saksamaal ca 10%, kusjuures uutes liidumaades (endine Ida-Saksa) üle 20%. Fakt on, et riigil ei ole enam võimalik suurejooneliselt toetada sotsiaalselt nõrku inimesi või töötuid (siinjuures ka välismaalasi), kes ei soovi igasugust pakutavat tööd vastu võtta põhjendusega, et see ei vasta nende kvalifikatsioonile. Nn. "Hartz 4" - reformid hakkavad kehtima juba järgmisest aastast ja need on tekitanud elanikkonnas suurt rahulolematust ja endise Ida-Saksa rajoonides on alustatud uuesti pöördeaegade esmaspäeva-protestidemonstratsioonide läbiviimist.
Eestlaste üleüldine teadmatus reaalsest olukorrast välismaal (ja mitte ainult Saksamaal), mida peegeldavad anonüümsed kommentaarid päevalehtede internetilehekülgedel, tõestavad, et eesti ajakirjanikud ei ole tihti täitnud oma kohustust riigi elanike adekvaatseks ja mitmekülgseks informeerimiseks. Suursaadik dr. Kionka toob oma intervjuus (vt. intervjuu www.lisest.org või www.eestielu.ca) õigusega esile, et eesti ajalehed ei ole pidanud vajalikuks kirjavahetajate võrgu ülesehitamist, mistõttu puudub ka Eesti lugejatel arusaamine, millist argipäevaelu tavaline sakslane (või hispaanlane jne.) veedab, mis reaalsed mured ta voodisse kaasa võtab.
Teadmatus tekitab aga illusioone ja valesid ootusi. Samuti puudub Eestis uuriv ajakirjandus ja ka tähtsad rahvusvahelised analüüsid.
Lugedes päeviti eesti ajalehti, tunduvad käsitletavad teemad vägagi pealiskaudsete ja elukaugetena. Sõna antakse pea ühtedele ja samadele inimestele, kajastatakse ikka samade inimeste tegemisi ning vajaka jääb erinevate arvamuste esiletoomine. Ma ei oska öelda, kas see on tingitud teadmatusest, oskamatusest või rahapuudusest. Kahjuks ei ole mul siin võimalik kuulata Eesti Raadiot ega vaadata Eesti Televisiooni. Kollane poleemiline ajakirjandus õitseb ja fakt, et seda loeb suurem osa elanikkonnast, tekitab tõsist muret. Kriitilisi ajakirjanikke, nagu Mihkel Kärmas või Toomas Kümmel, annab tulega otsida. Loomulikult leidub mitmeid teisigi häid ajakirjanikke, kes julgevad (tabu)teemasid käsitleda ning neil on selleks ka vajalikud teadmised ning loogiline kaasamõtlemisvõime, kuid tihtipeale jääb teatud tähtsa teema puhul "järeleravi" tegemata ehk asja arenemist ei peeta vajalikuks enam jälgida ega kajastada.
KOMMENTAAR: Saksamaa on pikemat aega tõelises kriisisituatsioonis - seda ei ole Eestis palju kajastatud
Arvamus
TRENDING
