Pärast Eesti Vabariigi 90. aastapäeva läksid taas vasturünnakule Vabadussõja võidusamba kavandi vastased. Avaldati arvukaid arvamusartikleid, mis kritiseerisid selle kujundust. Alustati ka allkirjade kogumist, mille tulemused – üle 7300 nime – anti 7. märtsil üle kaitseminister Jaak Aaviksoole, kes konstateeris, et sambaga seotud vaidlused on eelkõige maailmavaatelise iseloomuga. Ta nimetas debatti sambakavandi üle kasulikuks ning oli kõigile osalejatele selle eest tänulik.
Ka samba püstitamise pooldajad alustasid allkirjade kogumist. Kuni 15. märtsini oli toetajaid üle 4800. See pole aga eriline mõjuvahend, peamiselt ehk vaid demonstratiivne emotsionaalne üritus. (Seda näitavad ka Savisaare vastu kogutud ligi 100.000 allkirja.) Samba suhtes tuleks lisaks arvestada umbes 14.000 poolthäält Foorumi saates ja umbes 11.000 annetajat.
Väga elavas diskussioonis räigete vastastikuste süüdistustega aetakse segi põhimõtteid. Räägitakse tihti vabadussambast, kuigi kõne all on Vabadussõja võidusammas. Näiteks kirjutab Andrus Kivirähk: „Sedasama vabadussammast, mille kohta võin ma ausalt öelda: ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele see sammas meeldiks.“ (EPL, 8.03.). Kuidas saab populaarse kirjaniku tutvusringkond olla nii piiratud, ainult tema vaatekohale vastav?
Vastupidiselt vabadusele on selle saavutamiseks peetud Vabadussõda konkreetne mõiste, mille võidu sümboliks on Vabaduse Rist. Kriitikas minnakse kahjuks mõnikord üle sündsuse piiridest. Filosoofiaprofessor Tõnu Viik võrdleb sammast fallosega, nimetab seda demoniseerivaks ja selle püstitamist liputamiseks. Kunstiteadlane Mart Kalm ütleb halvustavalt, et see sammas on pigem vendade Kaczynskite Poolale sobiv, kritiseerides sellega poolakate riigijuhtide valikuid. Hämmastav on lugeda skulptor Jaak Soansi avaldust ristist kui „natsimärgist“. Sama kehtib kunstiteadlase Krista Kodrese kohta, kes koguni arvab, et see rikkuvat Eesti mainet, just nagu pronkssõdur, kes teisaldati hoolimata sotsiaalteadlaste seisukohtadest (EPL 7.03.). Vaielda võib maitse üle; ka sobivuse või mittesobivuse üle, professionaalsuse või mitteprofessionaalsuse üle, kuid igas ristis natsisümboli nägemine pole tõsine argument. Üks kommentaator küsib: „Miks soome vabadusristil võib olla konkreetselt välja joonistatud haakrist ja mingit rahvusvahelist imestamise selle üle ei ole?“
Vastased on väga haavunud, kuna mõned iseloomustavad neid kui punaprofessoreid ja Moskva käsilasi. Võib nõustuda mõnede sambavastaste argumentidega ja sammas võinuks ehk olla nutikama ideega, aga sellist kisavas kõneviisis mahategemist ta ka ei vääri. Vabaduse Risti kaitsjate äärmuslasteks tembeldamise puhul tuleks aga natuke mõelda selle üle, mida see tähendab.
On otsustav vahe samba pooldajate ja vastaste vahel. Eks ole ka esimeste hulgas neid, kes näeksid seda natuke teisel kujul, aga põhimõtteliselt soovitakse kiiret püstitamist. Edasilükkamine tähendaks pikemas perspektiivis loobumist, sest ükskõik kui suurel ühismeelel vastased praegu on, ei suuda nad kogemuste kohaselt saavutada tulevikus mingit konsensust samba osas.
Vastaste motiivid on mitmekesisemad. Kunstilised ettekäänded on ainult üks osa. Suurt rolli mängivad ristimärgi vastased. Kui nad peaksid olema ristitud, siis on vist kindlasti selle maha pesnud? Kes väidab, et rist ei sobi Euroopa linna, pole aru saanud faktist, et Eesti kuulub nagu kogu muu Euroopa õhtumaisesse kultuuriruumi, milles kristlusel on oma vaieldamatu koht. Usk ei ole enam ammu agressiivne, nii nagu pole seda ka ristikujund õhtumaises kontekstis.
Oma osa on ka neil, kes võrdlevad sammast pronkssõduriga. Järelikult kardavad nad, et sammas rikub vahekorda Venemaaga. Venemaale pole aga tähtis samba kujund, vaid selle eksistents. Kui vastastel õnnestub selle püstitamine peatada, siis võib ka Moskva olla rahul – ei tule vist üldse mingit mälestusmärki?
Vastaste nimekirjas on vähemalt 1000 venepärast nime. Väidetakse koguni, et need on „head“ venelased, tegelikult samba poolt, aga mitte sellisel kujul. Vastased heidavad ette allkirjade võltsimist, aga teevad seda pigem ise, sest kes muidu paneb pooldajate nimekirja näiteks Lenini, Stalini ja Hitleri nimed? Need roogiti välja, aga vastaste nimekirjas on viis nime kirillitsas. See on Vabadussõja alavääristamine, aga eks ole paljud vastased tundnud ja kasutanud seda mõistet ainult jutumärkides. Need on vahepeal küll kõrvaldatud, aga nagu ilmneb kommentaaridest, elavad paljude teadvuses edasi. Nii on ka vastumeelne Vabadussõja võidusümboli kasutamine. Osa vastaseid pole häiritud niivõrd okupatsioonisümbolitest kuivõrd eestluse sõnumit kandvast Vabadussõja mälestusmärgist. Pikaaegse okupatsiooni taustal pole nähtavasti võimalik jõuda kokkuleppele mineviku väärika meenutamise suhtes. See ajaloo kaudu juurdunud mentaalne lõhestus ei kao niipea.
Kommentaar: Sambasõja kajastusi
Arvamus
TRENDING
