Lugedes Tallinna Ülikooli professori Mati Heidmetsa arvamust, et Eesti näeb väljast vaadates ilusam välja kui seestpoolt, meenus pealkirjaks kasutatud mõistatus, mille vastus on muidugi sibul. Ei, selle loo eesmärgiks pole võrrelda Eesti riiki selle tähtsa ja kasuliku köögiviljaga. Pealegi pole ju mitte kõik sibulad kuldse koorega, leidub ka punaseid ja valgeid. Ometi – sibula puhul pole põhiline tema koor, mis lendab ju toidujäätmete hulka, ega ka selle värvus, vaid ikka sisu. Nii et taas – sisu ja koor, aga ümberpöördult!

Kõrge rahvusvaheline maine

Eestil on ka praegu, masu ajal, üllatavalt hea rahvusvaheline maine. Kuuludes rahvusvahelisel skaalal üleminekuriikide hulka, on ta äsjase Bertelsmanni transformatsiooni-indeksi (BTI) järgi maailmas 128 riigi seas edukuselt neljas. Väike kukkumine võrreldes 2008. aastaga (4ndalt kohalt 3ndale) ei tohiks erilist ärevust tekitada. Tõsi, 2004. a. oli Eesti isegi esikohal selles tabelis, aga kasvuraskused nõuavad ju lõivu. BTI võtab aluseks sellised kriteeriumid nagu efektiivne ressursside kasutus, reformide sihikindlus, konsensuse saavutamine teiste poliitiliste jõududega, valuuta stabiilsus jm.

„Meie ühiskond on haritud inimeste ühiskond, mis on suur väärtus,“ selgitas Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets möödunud nädalal toimunud konverentsil „Eesti pärast eurot“, jätkates: „Meil on vabade inimeste ühiskond. Eesti seis on väga hea. Enamik riike unistaks sellisest pildist hariduses, nagu on Eestis. Eesti seis on väga hea nii hariduse, ajakirjandus- ja majandusvabaduse kui ka aususe seisukohast. Kui keegi ütleks, et meil on haritud vabade inimeste aus ühiskond, siis ta ei valetaks,“ sõnas Heidmets ja lisas, et nii tulekski mõelda.

Eesti edukust ja stabiilsust näitab seegi, et tal on ainsa Euroopa Liidu riigina väljavaated võtta 2011. a. kasutusele euro.

Ometi on Eesti (nagu kõik teisedki riigid) seestpoolt „siiru -viiruline“ ehk mitmekihiline ja -tasandiline, mida katab ja silub välist üldmuljet kujundav koor.

Piirkondlikud ja integratsiooni „viirud“

Eesti Statistikaamet jagab riigi arengutaseme seisukohalt kolmeks piirkonnaks: probleemseim on Peipsi järve äärne ala ja Kagu-Eesti, edukaim aga Tallinn koos Harjumaaga. Nende vahele jääb kolmas piirkond ¬¬– põiki üle Eesti Narva lahest Liivi laheni. Suhteliselt edukaks võib pidada ka Tartut ja Pärnut koos neid ümbritsevate valdadega.

Selle klassifikatsiooni aluseks on võetud niisugused tegurid nagu rahvaarvu muutus, ülalpeetavate osakaal, tööhõive olukord jm. Et need näitajad on suhteliselt kehvad Ida- ja Kagu-Eestis, ei ole vist kellelegi üllatuseks. Samas pole regionaalse tasakaalu loomine kaugeltki kerge ülesanne, kui pidada silmas piirkondade rahvuslikku koosseisu.

Kuigi siin-seal on märke lõimumisprotsessi tõhususest, mis mõnede autorite arvates koguni mühinal minevat, ei kinnita igapäevane elu selle väite paikapidavust. Isegi Eestis sündinud muulaste hulgas on palju neid, kes pole vaevunud eesti keelt ära õppima, rääkimata sisserännanutest.

See on üks kindlam märk ühiskonna jätkuvast lõhestatusest ja sellest, et venekeelses kogukonnas köeb nähtavasti endiselt vimm Eesti ja eestlaste vastu. Muidugi on ka vene keelt kõneleval kogukonnal erinev arusaam demokraatiast, aga ka oma tõekspidamised, tagapõhi ja temperament, mis ei lase neil põhielanikega samale lainele häälestuda.

Sotsiaalsed mured

Neid on palju. Eesti Arstide Liidu avalduses nenditakse, et tervishoiu üks suurem puudus on ülepolitiseeritud juhtimine, koordineerimatus ja kaootilisus. Kui Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Euroopa riikides sotsiaalkulude osakaal sisemajanduse kogutoodangust ca 26%, siis Eestis on see vaid 12%, millega ollakse riikide pingereas viimasel kohal. Alarmeeriv on inimeste alkoholilembelisus ning sellest tingitud terviserikked ja varajased surmad.

Eesti on „totaalne liider“ Euroopas meeste ja naiste palgaerinevuses, ja imelik küll, Eestis peetakse seda olukorda normaalseks.

Marju Lauristin näeb ühiskonnas valitsevat tuimust ja hoolimatust ning kutsub keskenduma mitte ainult tehnilisele, vaid sotsiaalsele innovatsioonile.

Demokraatia hääbumas?

Eesti endine õiguskantsler Allar Jõks nimetab Eestit „sumbunud riigiks“. Kuna erakondade maine on madal ja nende võõrandumine rahvast üha süvenemas, pole võim enam rahva käes. Jõksi hinnangul on Eestis loodud ühiskond, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem.

Kirjanik Mihkel Muti sõnul eksisteerib seadusandlike ja täidesaatvate organite sees parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine.

„Kildkondlikud huvid võivad kergesti hüljata riigi kui terviku huvid. Olen veendunud, et see on Eesti arengu suurimaid takistusi, mis blokeerib meie edasise kiire arengu,“ väidab Peeter Kreitzberg meie tänases lehes.

Jõks toob esile mitmeid märke Eesti ühiskonna suletumaks muutumisest, mis on raskendanud ausate valimiste läbiviimist, vähendades ja kahjustades seeläbi demokraatiat. Ta leiab, et aktiivne kodanikkond peaks toimima kui kaitserüü, olles valmis demokraatiat kaitsma: „Julgete ja mõtlevate inimeste ühiskond on vägevaim võluvits demokraatia hoidmiseks ja valitsejate survestamiseks. Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis.“
•••

Kas Eesti valitsusel ja parlamendil on piisavalt värskust, jõudu ja kirge riigi sumbunud olekust väljatoomiseks? Kui mitte, siis kust seda kõike leida? Kas oodata ära, kuni poliitilisele areenile astub järgmine põlvkond oma uute, kuid läbiproovimata ideedega, või vastupidi – otsida neid tähtsaid väärtusi vanaemade-vanaisade hüljatud tarkusesalvest? Võib-olla saaks parima tulemuse, kui ühendada nooruslik energia vanemate elukogemustega? Kui see utoopiline idee pole teostatav, tuleb ilmselt rahulduda sibula näitega – mis sellest, et ta on seest siiru-viiruline, peaasi, et pealt kullakarvaline.

Märkmed: