Nüüd ei suutnud välisministeeriumi ametnikud leida ega Kaitsepolitsei (kapo) kontrollijatele ette näidata 91 riigisaladust sisaldavat dokumenti aastatest 1996—2004.
Enamus kadunud dokumente (67) pärinevad eelmiste välisministrite — Siim Kallase ja Toomas Hendrik Ilvese ajast, ülejäänud praeguse välisministri Kristiina Ojulandi tööperioodist.
Pahaendeline torm
Välisministeeriumist saladuslikult kadunud dokumentide ümber puhkenud torm on proportsionaalselt Hansoni omast suurem ja ähvardab ka kauem kesta. Jõudu kogudes võib see isegi orkaaniks paisuda ja viia erakorraliste valimisteni. (Siiski pole see võrreldav praeguse Poola hiigelskandaaliga, kus interneti kaudu jõudis avalikkuse ette endise kommunistliku valitsuse julgeolekuagentide nimekiri, kuhu keegi oli sokutanud ka süütute ohvrite nimed ja kuhu suva järgi saab veelgi nimesid lisada).
Kõrvaltvaatajale jääb arusaamatuks, kuidas nii suur hulk riigisaladust kandvaid tähtsaid dokumente võis Eesti välisministeeriumis kaduma minna. Miks seda varem ei avastatud? Ja kes teatas ajakirjandusele sellest juba nüüd, kus asja uurimine alles käib? Kuidas saavad ametnikud oma tähtsat tööd selles meediamöllus üldse teha? Kuid pole halba ilma heata. See kahetsusväärne tõik tõestab teisalt eesti poliitika läbipaistvust ja riigi demokraatiat. Midagi ei mätsita kinni. Ja dokumentide kadumisi tuleb muidugi ette ka „parimates perekondades“ ehk kõige arenenumates lääneriikides.
Välisministeeriumi musta pesu pesemine on mõistagi vesi Venemaa veskile ja jõuab arvatavasti peatselt ka rahvusvahelisele areenile. See ei tee Eesti rahvusvahelisele mainele muidugi head.
Peaminister selgitab
Peaminister Juhan Parts vastas kolmapäevases riigikogu infotunnis küsimustele välisministeeriumist kadunud dokumentide ja välisminister Ojulandi vastutuse kohta.
Parts nimetas, et on olemas nelja liiki riigisaladust: täiesti salajane, salajane, konfidentsiaalne ja piiratud. Riigisaladuse seadus sätestab, millisesse kategooriasse üks või teine dokument paigutada.
Juhul kui teave on vastavalt seadusele riigisaladus, peab selle valdaja korraldama ja tagama dokumentide kaitsmist ettenähtud korras ja ajaperioodil.
Peaminister selgitas, et asutuse juht (antud juhul siis välisminister Kristiina Ojuland — toim.) peab tagama riigisaladuse kontrolli vähemalt kord aastas. Nähtavasti seda seadusenõuet ei järgitud.
Liiga palju salajasi dokumente?
Mitmete poliitikute arvates on Eestis tekkinud olukord, kus liiga kergekäeliselt, vahel täiesti süütu sisuga dokumendid, tembeldatakse salajasteks. See tekitab asjatut segadust ja lisab ametnikele tööd.
Teisalt on lisandunud hulgaliselt salajasi dokumente seoses Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Saladokumentide üliküllust on nimetatud liigseks bürokraatiaks ja isegi ajalooliseks igandiks ning kutsutakse salastatuse määra ümber hindama.
Riigisaladuse hoidmine on vastutusrikas ja üpris keeruline protsess ning mida rohkem on salastatud dokumente, seda raskem ja kulukam on neid hoida. Sel põhjusel on mitmed poliitikud soovitanud kogu süsteemi ümber ja üle vaadata.
Mis saab edasi?
Nagu tänase lehe uudiste osast selgub, on peaminister esitanud presidendile ettepaneku minister Ojulandi tagandamiseks ja kutsunud sellega esile reformierakondlastest koalitsioonikaaslaste pahameele. Sõbralikus toonis kirjutatud peaministri kiri Reformierakonna esimehele Andrus Ansipile vaevalt viimase seisukohti muudab.
Ent suurte kogemustega, nii kodus kui võõrsil populaarne minister Ojuland vastutab ju ikkagi esmajoones oma ministeeriumi tegevuse eest.
Vaatlejate hinnangul on võimukoalitsioon jõudnud jälle ummikseisu. Nad leiavad, et 2003.a. kujundatud jõujooned ei vasta ehk enam tänasele poliitilisele tegelikkusele ja et nii mõnedki ministrikohad või koalitsioonipartnerid võidakse ümber mängida. Aga praegune koalitsioon on ju ennegi keerulistesse olukordadesse sattunud ja nendest auga välja tulnud. Ehk on see nüüdki võimalik?
Quo vadis, Eesti poliitika, kes sa jälle ristteel seisad?