See sõdur ei okupeerinud Eestit ega küüditanud meie rahvast! Sellele äraküüditatud eesti poisile surus vallutaja oma mundri selga ja sundis teda enda eest sõdima! See eesti poiss tahtis ainult koju ja armastas sini-must-valget nii, nagu meie kõik.
See sõdurimundris eesti poiss seisab langetatud peaga siin Tõnismäel, kiriku kõrval, ja mälestab kõiki neid oma saatusekaaslasi, keda julm vallutaja kaugel kodumaast surnuks külmutas-näljutas ja neid, kes võõra võimu eest võitlema aetuna rindel surid. Koos temaga langetame pea ka meie ja mälestame kõiki neid oma rahva poegi-tütreid, keda kurjuse lõputu leidlikkusega vallutaja ühel või teisel viisil kas füüsiliselt või moraalselt hukutas.
Koos sellega näitab see pronkssõdur meile aga sedagi, et vallutaja võimu all sugugi me kõik ei roomanud ja käskijate talda ei lakkunud. Ta näitab, et eesti kunstnike hulgas leidus neid, kel oli julgust ja leidlikkust oma rahvuslikku meelt avaldada. Vallutaja poolt nii ahtakeseks surutud võimaluste piirides suutsid nad ometi neilt nõutud kunstiteosesse peita varjatud mõtte. Meile vaenuliku väe võidu memoriaaliks suutsid nad võidust hõiskava punaväelase asemel läbi suruda sõjas hukkunuid leinava eesti sõduri. Sinna, kiriku kõrvale maetud vene sõdurid mõeldi ju selle monumendi õigustuseks välja alles hiljem. Iga ridade vahelt lugema õpetatud eestlane nägi selles hukkunuid leinavas monumendis, aga ka leina meie kaotatud vabadusele.
Aeg on sellele pronkssõdurile lisanud veel ühe rolli: ta on meile hoiatus sellest, kui hukutav on taipamatus ja lühinägelikkus. Või kui väljenduda moodi läinud semiootika keeles – kui hukutav on märkide tähenduse mittemõistmine! Kuhu on jäänud eestlase terav pilk, kui ta võtab omaks märgile vaenlase poolt omistatud tähenduse?! Kui ta ei oska (või ei julge?) enam oma mõistust kasutada, et aru saada, mis on tema enda mõtete ja tunnete väljendus ja mis on vaenlase salarelv? Või kui öelda keerutamata, viisakuseta ja võõrsõnadeta, puhtas eesti keeles ja eesti vanasõnaga: see kiriku kõrval seisev pronksi valatud eesti poiss hoiatab meid, et loll saab ka kirikus peksa.
Kas võib ette kujutada midagi veel lollimat, kui mökerdada värviga selle, meie rahvuskaaslasi leinava eesti poisi nägu? Või on selle, meie lolluse taga, hoopiski meie vaenlase tarkus? Et meie maa kubiseb ükskõik mis rahvusest vene agentidest, seda teab igaüks. Aga sama või koguni veel parema, igal juhul aga odavama tulemuse annavad lollpead meie endi hulgast, kellest iialgi puudust ei tule ja keda saab kasutada ükskõik milleks. Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad, ütles selliste kohta Kristus. Ma ei ole küll sugugi nii kindel, et lollus on põhjuseks andeks anda.
Õhkulaskmise ähvardusest võib veel aru saada – see ei pruugi olla provokatsioon, vaid võib olla vahend, et sundida meie küll ida, küll lääne kintsu kaapavaid juhte ometi kord selga sirgu ajama. Kas see vahend on aga päris õigesti valitud?
Venelane pole kunagi varjanud, et ta peab meie iseseisvust ajutiseks ja et ta ainult ootab sobivat võimalust meie uuesti allutamiseks. Ta pole ka varjanud võtteid, mida ta selle saavutamiseks kasutab ja et üheks neist on siin elav vene kogukond.
Kas Tõnismäe Pronkssõduri muutsid vene võimu sümboliks vene tarkpead või meie lollpead, seda on tagantjärele raske öelda. Nii või teisiti on sellest saanud koht, kus paar korda aastas meie vene koloonia vene kombe kohaselt oma lillepidu peab. See lillepidu pole aga kaugeltki ainult sõjas langenute mälestamine, vaid on oma järjest suureneva punalippude paraadiga omandanud agressiivse, meie riiki ignoreeriva ja oma ülevõimu demonstreeriva näo. Paratamatult tuleb sellele piir panna.
Kas Eesti lipu punalippude hulka saatmine oli just see kõige õigem võte, et valitsust tema mõnusast täiskõhu-uinakust äratada? Kui seda õigeks peeti, siis oleks sellega pidanud ka lõpuni minema ja laskma venelastel näidata, mida nad meie lipu ja selle kandjaga teevad. Lindile võetud mahlakas vene „folkloor” polnud küll mingi tähelepanu vääriv saavutus. See ainult näitas neile, kes seda enne veel ei teadnud, et punaveteranid on endale väärilise järelkasvu kasvatanud. Dramaatilisena planeeritud etteaste muutis lipu ja lipniku „varem kokkulepitud” politsei autosse päästmine aga lausa farsiks.
Kas ka see suurel plakatil loosung just kõige õnnestunumalt valitud oli? Andis see ju monumendile just sellise tähenduse nagu sinna kogunenud venelased sellele omistada tahavad: tegime ja teeme teiega, mis ise tahame!
Ega mõni päev hiljem samas peetud lehvivate trikolooride all peetud miiting, mida „korda hoidma tulnud” kunagised interrindelased irvitades pealt vaatasid, paremini läbimõeldud polnud.
Mingi tulemuse need ettevõtmised siiski andsid. Kõigil avanes võimalus öelda, mida nad sellest kõigest arvavad. Ja ka see on midagi väärt.
Nüüd siis leidis peaminister, et meie rahva ja ka tema enda taluvuse piir on ületatud ja monument tuleb viia kalmistule! Tule mõistus appi – miks me peaksime meie minevikku meenutava monumendi temale hästi valitud kohalt, kiriku kõrvalt, ära viima? Kas selleks, et kinnistada talle meie iseseisvuse vaenlaste poolt antud tähendus ja luua neile veel üks kooskäimise koht? Araviidud monumendi jälg neile päris pühapaigaks siis ju alles muutub!
Aga ega meie peaminister rumal pole. Selle tobeda otsusega näitas ta oma ühtekuuluvust rahvaga, teadis aga väga hästi, mida ütlevad teised, ja et sellest transpordist niikuinii midagi välja ei tule. Oli ju juba ette teada, et Putini sõprade partei oma toetajaskonna kaotamisega ja arvestatavate parteide hulgast väljalangemisega riskida ei saa, ning peab venelaste pühamaid tundeid toetama. Ka presidendi partei ja presidendi enda rahustav ja tasakaalustav seisukoht oli ju ette teada. Võib-olla tuli siiski üllatusena presidendi mureliku-manitseva maneeriga esitatud ettepanek luua monumendi küsimuse lahendamiseks „kõigist asjaga seotud osapooltest” koosnev komisjon. Kes need osapooled siis olema peaksid? Kas venemeelsed ja eestimeelsed parteid? Või punalippude lehvitajad, õhkulaskjad, vene folkloori valdajad ja värviga mökerdajad? Vast aitab presidendi ajutrust tal endal ja ka meil mõista, mida ta selle komisjoni ja nende osapoolte all mõtleb.
Vist peaks selge olema ilma igasuguse komisjonita, et Pronkssõdurit lõhkuda ega ära viia ei tohi, vaid talle tuleb tagasi anda tema tegelik tähendus. Kuidas seda saavutada, selle kohta on aja jooksul ilmunud palju artikleid, küll roosasid, küll sinimustvalgeid. Küll on tehtud ettepanekuid selle vene mundris poisi kõrvale panna tema saksa, soome ja eesti mundris sõjakaaslased, muuta platsi kujundust nii või teisiti või kõrvaldada sealt inimvaenuliku kommunismi sümboolika.
See kõik on võimalik, aga mitte vajalik. Semiootiliselt on see monument täiuslik ka sellisena, nagu ta seal on: selle inimvaenuliku sümboolika all toimus kõik see kuri, mida nii kauaks võõrasse mundrisse surutud eestlane leinab.
Kas ei oleks aga otstarbekas, kui me sellele monumendile ise rohkem tähelepanu pööraksime, kui seda alati ehiksid meie lipuvärvidega harmoneerivad lillekimbud ja püsilillede peenrad? Kui sinna toovad lilli ka venelased ja meie teised rahvusvähemused, siis selle vastu ei saa meil loomulikult olla mitte midagi.
Tingimata vajalik on aga, et selle sõduri pea kohal lehvib meie sini-must-valge lipp. Kindlasti see kõigile „osapooltele” ei meeldi ja kutsutute ja seatute üheks vastuargumendiks on sel juhul muidugi, et see kutsub esile pingeid.
Pronkssõduri teisaldamise ettepaneku lükkas Tallinna linnavalitsus küll õnneks tagasi ja linnapea teatas, et personaalselt teda Pronkssõdur ei häiri.
Nüüd jääb meil ainult mõistatada, kas linnavolikogu, -valitsust ja linnapead häiriks või mitte Tõnismäel lehviv Eesti lipp, mis kõrvaldaks Pronkssõdurisse salvestatud informatsiooni mitmeti tõlgendamise võimaluse ja ühtlasi oleks ühemõtteliselt tõlgendatavaks märgiks sellest, kes on Tallinnas ja Eesti Vabariigis peremees.
Tahaks näha seda lippu Tõnismäel lehvimas juba homme!
www.hot.ee/olafimelik
KOMMENTAAR: Semiootiline pronkssõdur
Arvamus
TRENDING
