26. juulil möödus 60 aastat legendaarsete kaitselahingute algusest Sinimägedes. „Üheski teises heitluses Eesti pinnal – kogu ajaloo vältel – pole võidelnud ja langenud nii palju mehi, ammugi mitte nii suurel arvul eesti mehi. Sinimäed reastuvad II maailmasõja suurlahingute ritta,“ kirjutas Eesti Riigikogu liige Trivimi Velliste sellele tähtpäevale pühendatud artiklis 26. juuli Postimehes. Ta leiab, et on aeg anda ajaloole õige hinnang, ükskõik, mida Moskva ka ei mõtleks või teeks.
Toronto Eesti Meeskoor Sinimägedes
Velliste räägib nende Sinimägedes võidelnud 20 aastaste eesti poiste nimel, kes täna on 80-sed: „Nad tahavad teada, kas nad sõdisid õige asja eest või lasid nad end ära kasutada? Nad tahavad teada, kas nad on ajaloo ja Eesti ees süüdi, nagu väidab Moskva.“
Mundril polnud tähtsust
24. juulil 1944 algasid Auverest Sinimägede suunal Nõukogude armee rünnakud. Kõige rängemad lahingud peeti 27. juulist 4. augustini, kuid sakslaste ja eestlaste käes olnud positsioonid pidasid imekombel rünnakutele vastu. 20. SS-leegionis oli Narva all 15.000 Eesti meest, kes olid veendunud, et sõja lõpp ei saa olla kaugel ja tahtsid lõpuni vastu panna. Aga millise hinnaga! Jah, nad võitlesid Saksa mundris ja mõned ka Soome mundris, aga igaüks võis näha, et nende varrukal oli sinimustvalge embleem. See rääkis selgelt, et võideldi Eesti vabaduse eest. Nad lootsid Inglismaa abile, nagu see Vabadussõjas oli juhtunud. Jalta kokkulepetest ei teadnud Sinimägedes sõdivad eesti mehed muidugi mitte midagi.
Suur pööre saabus lahingutegevusse 29. juulil, kui venelased olid jõudnud juba Vaivara kiriku juurde. Järsku ilmusid välja Saksa tankid ning Vene tankid hakkasid üksteise järel õhku lendama.
Ilor Tamm meenutab
Legendaarse kapten Paul Maitla järel mindi rünnakule, teiste seas ka Toronto eestlane Ilor Tamm. Järgnenut nimetab ta Sinimägede imeks: „Ohvitserid ise ei saanud ka aru, kuidas seal niivõrd vapralt võideldi,“ meenutab ta.
Püüan silme ette manada pilti lahingutandrist, kus ilusad põlised puud olid muutunud tüügasteks, rohi kõrbenud ja taevas suitsust, mullast ja tolmust hallikaspruun või isegi must.
Ajakirjanik Villu Päärt vaatab 27. juuli Postimehes koos Ilor Tammega 60 aasta tagustesse lahingutesse, tehes seda groteskselt — ilustamata ja tõde lämmatamata. Need olid ajad, kus inimelul polnud hinda, kus eesmärk pühitses abinõu, sest küsimuse all oli kõige tähtsam — Eesti vabadus. 1944. a. suvel oli Tamm kõigest 17-aastane, kuid juba neljandat suve mundris. Saksa väkke saamiseks võltsis nooruk end mõned aastad vanemaks. Küllap hõõgus ta põues kättemaksusoov, sest juuniküüditamisest päästis teda öine kalaretk. Kodust viidi aga ema, isa ja õde.
Ajaloo käiku ei saa muuta
Andmed Sinimägede kolme künka ümber peetud juuli lõpu ja augusti alguse lahingutest on vastukäivad. Vene pool on rääkinud Sinimägedesse maetud 12.000 võidelnust; Saksa poolel oli surnuid 11.000.
Nagu korduvalt rõhutatud, on võimatu ülehinnata Saksa poolel võidelnute panust kes-teab-kui-paljude inimelude säästmisel ja päästmisel. Paljudel meie lehe lugejatel õnnestus tänu nende noorte meeste üliinimlikele jõupingutustele Eestist Läände põgeneda. Käsk Sinimägedelt taanduda anti alles 18. septembril. See käis mõistagi vaid nende kohta, kes olid suutnud selles pöörases heitluses ellu jääda.
Me võime teoretiseerida selle üle, mis oleks võinud juhtuda, kui Eesti riigijuhid oleksid 1939.a. okupeerijatele vastu hakanud. Idee minna ihuüksi Punaarmee vastu sõtta olnuks absurdne. Pealegi oli ju sel ajal ilmne, et Saksamaa on kohe astumas sõtta N. Liiduga. Tulemusliku vastuhaku idee on üpris utoopiline; olid ju Hitler ja Stalin juba viis aastat varem Ida-Euroopa omavahel ära jaganud. Ainult ulmeraamatute ja -filmide autorid on võimelised tulevikus minevikku ehk ajaloo käiku muutma.
Velliste lahkab oma artiklis ka Magnus Ilmjärve uurimust „Hääletu alistumine“, mis on taas äratanud vaidlusi selle üle, mis õieti juhtus Eestiga 1939. ja 1940. aastal.
„Miks ei puhkenud oktoobris 1939 sangarlikku Eesti Sügissõda? Lahingutega Sinimägedes olnuks see väärikaks proloogiks novembris alanud Soome Talvesõjale? Aga sellepärast, et kui Eesti soovis teada, kas tal on Soomelt mingit abi loota, polnud Soome välisminister Eesti saadiku jaoks kättesaadav. Ja isegi Läti sõjavägede ülemjuhatajal „polnud aega“ tulla kindral Laidoneriga Valka kohtuma. Poola oli selleks ajaks purustatud ning Hitleri ja Stalini vahel mitte enam paberi peal, vaid tegelikkuses jagatud,“ kirjutab Velliste.
Lõpuks leiab ta, et on aeg „panna Moskva suu lukku juttudest, et Eesti sõdis Suur-Saksamaa eest ja et meie sõdurid olid natsid“. Ta soovitab võtta kuulda Soome diplomaadi ja ajaloolase Max Jakobsoni soovitust ning kujundada välja korralik ja sihiteadlik Eesti valitsuse informatsioonipoliitika ning nendib, et iga Eesti järeleandmist Venemaale tõlgendab Moskva nõrkusena ja esitab kohe uusi nõudmisi. On viimane aeg üle saada lihtsameelsusest Kremli eesmärkide suhtes. Ajalugu on naiivsust alati väga karmilt karistanud, meenutab Velliste ja kutsub üles kuulutama 60 a. tagasi elu ja surma piiril Sinimägedes võidelnud eesti mehed vabadussõja sangariteks.
••• Sinimägedes võidelnuid jääb järjest vähemaks. Kuid siiani pole nende panust ajalooliselt adekvaatselt hinnatud. Eesti press teatab, et laupäeval, 31. juulil toimub Sinimägedes üritus 1944. aasta ränkade lahingute meenutamiseks, mille käigus ühtlasi avatakse võitluses osalenutele mälestuskivi. Need mehed on selle ära teeninud, ütelgu venelased ka selle kohta mis tahes.
