Kuna inimene on nõrk, siis on võim kardetav asi. Demokraatlikud süsteemid on hoolitsenud selle eest, et võim oleks jaotatud seadusandliku kogu — parlamendi ning täidesaatva — presidendi või peaministri ja kohtuvõimu vahel. Sellele vaatamata esineb võimurikkumisi. Mida suuremaks valitsuste osa ühiskonnas kasvab, seda halvemate tagajärgedega on võimurikkumised. Esineb ka lihtsat ebakompetentsust.

Kanadas on viimasel ajal ilmsiks tulnud jämedaid seaduserikkumisi föderaalvalitsuses, kus Liberaalide Partei on maksumaksjate rahadega endale reklaami teinud. Summad ulatuvad sadadesse miljonitesse dollaritesse.

Liberaalide valitsuse ebakompetentsuse lipulaevaks on seadus, mis nõuab, et kõik Kanada kodanikud registreeriksid oma tulirelvad üleriigilises registris. Programmi käivitamisel teatati, et see nõuab maksumaksjatelt kaks miljonit dollarit. Nüüd, paar aastat hiljem läheneb selle programmi kulu miljardile dollarile! Programmi lansseerimisel väideti, et registri loomine vähendab Kanadas tulirelvadega sooritatud kuritegusid. Seda pole juhtunud. Kurjategijad ei registreeri oma relvi. On arvukalt teisigi rahva raha raiskamise näiteid.

See ei tähenda, et kogu liberaalide valitsus on ebakompetentne või kuritegelik. Suur osa valitsusaparaadist on korralik ja aus.

Ebaaususe ja ebakompetentsuse tagajärjed valitsussektoris ja erasektoris on kardinaalselt erinevad. Erasektoris on turg halastamatu ning tasub ebaaususe ja ebakompetentsuse üsna varsti kätte sellega, et firmad, kus need aset leiavad, lähevad pankrotti, inimesed kaotavad töökohad ja tihti ka varanduse. Ebaausad ärijuhid satuvad kohtu ette, nad pannakse vangi ning neilt nõutakse kahjutasu. Kannatavad ka investeerijad, aktsionärid, kaotades raha.

Valitsussektoris, vähemalt Kanadas, on hiljuti vaid mõned skandaalide peamehed oma kohtadelt kõrvaldatud. Enamasti ei juhtu midagi, mõnikord liigutatakse poliitikuid või bürokraate ühest ametist teise. Maksumaksjad aga kannatavad. Kuna neid on nii palju, siis igaüks kannatab küll suhteliselt vähe. Raisatud raha võiks aga hoopis kasulikumalt rakendada, olgu siis tulumaksude vähendamiseks, riigivõla tasumiseks või Kanada sõjaväe olukorra parandamiseks.

Avalikkusele on teatavaks saanud ka Kanada kindralkuberneri Adrienne Clarksoni kulud. Tema eelkäija aastased kulud olid umbes 20 miljonit dollarit, nüüd on need paisunud 41 miljonile! Erilist pahameelt on tekitanud reis Islandile, Soome ja Venemaale, mida A. Clarkson võttis ette oma koos abikaasa John Ralston Sauli ja umbes 50 sõbra-tuttavaga ning mis läks Kanada maksumaksjatele maksma viis miljonit dollarit. Reisi eesmärgiks oli Põhjamaade ühiste huvide arendamine.

John Ralston Saul, kes on üks Kanada silmapaistvaid intellektuaale, pidas Helsingis ettekande, kus ta mh. väitis, et majanduse globaliseerumine ei ole midagi muud kui üks moevool, mis lõppes kunagi 1990. aastate lõpul! See väide ei pea paika ja on vastuolus kõikide majanduslike näitajatega! Nendel kuulajatel, kes on kursis majandusküsimustega, pidi küll piinlik olema!

John Ralston Saul pidas kümnekonna aasta eest Toronto Ülikoolis sarja ettekandeid, kus ta väitis, et maailma majandus oli depressioonis alates 1980. aastate algusest. Ka sellel väitel ei olnud reaalsusega midagi pistmist.

On mõtlemapanev, et intelligentsed inimesed võivad olla nii kaugel tegelikkusest ja et nende poolt esitatatavale ikka leidub kuulajaid! Kahju üliõpilastest, kellele säärast informatsiooni söödetakse!

Märkmed: