Vaade Põhjasõjale tartlase silmadega 1700-1708

Ajaloolaste vaidluste üks lemmikteemasid on mõte nende töö otstarbekusest. Üks osa neist arvab, et ajaloo õppetunnid ei mõjuta kuidagi järgnevate põlvkondade käitumist; teised on ehk veidi optimistlikumad.


Aasta 2010 tõi ajaloohuviliste lugemislauale mitmeid Tartu rahu sõlmimise 90. aastapäevale pühendatud tekste, samuti raamatu Venemaa ja Rootsi Kuningriigi vahelisest lepingust, mis tegelikult määras sajanditeks meie alade saatuse.
Noorema põlve ajaloolastel tasuks kindlasti pingsalt edasi töötada, et mõlema ajaloolise sündmuse tagamaadest ilmuksid kunagi rahvusvahelisel tasemel põhjapanevad uurimused. Täna tuleb rahulduda sellega, mis meil on.


2008. a. avaldas tollane Eesti saadik Londonis dr Margus Laidre uurimuse, mille pühendas oma kodulinnale Tartule ja mis kandis pealkirja „Dorpat 1558-1708. Linn väe ja vaenu vahel“ (kirjastus Argo).

Raamatu viimastes peatükkides süvenes Laidre Tartu linna saatusesse aastatel 1700-1708, avades linna ajaloo läbi ka Põhjasõja tagamaid. M. Laidre on olnud üks meie mentaliteediajaloo pioneere, kelle isikupäraks on olnud huvitav lokaalne, sageli pealiskaudsel lugemisel ka (pisi)faktoloogiat haarav kirjutamisviis, mis lisab tema ajalookirjutistele mõnusat lopsakust. M. Laidre on ise öelnud, et ta püüab kirjutada ajaloost nii, et lugejal ei jääks muljet, nagu teaks autor järgnevaid ajaloosündmusi ja uurimus oleks justkui tagantjärgi tarkus.

Tuntud on ju nali, et kui näidendi esimeses vaatuses on seinal püss, siis näidendi viimases osas peab see kord ka tulistama. Ajalooliste kirjutiste puhul on samuti teatud võtteid, mis teevad teksti huvitavaks. Tõeliselt hea ajalooraamat peaks lugeja viima otsekui põnevale seiklusele, kus on võimalik koos kangelastega mõtiskleda nende valikute langetamise ja viiside üle.

2010. a avaldas kirjastus „Argo“ Tartu raamatu viimased osad omaette raamatuna inglis- ja venekeelsele lugejale pealkirja all „Põhjasõda ja Eesti“ (The Great Northern War and Estonia, Severnaja voina i Estonija), täpsustades alapealkirjas, et juttu tuleb Tartu katsumusaastatest 1700-1708.


Lugedes M. Laidre raamatut meenus mulle tema kolleeg, Soome tuntud diplomaat ja kirjamees Max Jakobson, kes aastakümneid varem kirjutas Soome 20. saj ajaloost rahvusvaheliselt põhjaliku uurimuse „Diplomaattien talvisota“ (1955) (eesti keeles „Talvesõja diplomaatia“ (Tallinn: Tänapäev 2004). Laidre Tartu raamatus sisalduv Põhjasõja lõpetamise temaatika hakkab elama iseseisvat elu ja annab ehk lugejale idee otsida sellest võimalikke paralleele hilisema ajalooga. Näiteks liigub mõte aastatele 1700-1710-1721;1919-1920 ja 1939-1940. M. Laidre „Dorpati“ raamatu tekstist on võimalik leida inimeste sarnaseid käitumismalle vähemalt aastast 1558.
Kui rääkida võrdlustest, siis M. Jakobson tunnistas ise oma raamatu eessõnas, et tal oli omal ajal õnne, et pääses pärast II maailmasõda Soomest välja, sest tema arvates poleks ta Soomes suutnud oma maa ajaloost kõrgema üldistuse tasandil muidu kirjutada. Mulle tundub, et M. Laidregi on oma Londoni kirjutuslaua taga istudes käes hoidnud M. Jakobsoni üllitisi.


Kahjuks polnud Laidrel võimalust ligi pääseda Moskvas Venemaa Välisministeeriumi arhiivi nendele salariiulitele, kus hoitakse diplomaatiliste läbirääkimiste lepingute ettevalmistavaid materjale, samuti läbirääkimiste delegatsioonide salajasi aruandeid. Tänaseni on neid saanud eestlastest lugeda vist vaid meie kuulus rahvusvahelise õiguse tippmees prof. Friedrich Fromhold Martens (1845-1909), kellele need materjalid avati kunagi tsaari isiklikul korraldusel.

Mulle tundub, et M. Laidre ajaloolistes kirjutistes on palju huvitavat ridadevahelist teksti, mida minu arust saaks kasutada suuremate üldistuste tegemiseks, kuid ehk tulevad taolised üldistused siis, kui autori aktiivne diplomaatiline karjäär kord lõpeb. Seda aega tuleb veel oodata, sest ega riigi presidendi välisnõunik pole Eesti ametnikuna täiesti vaba kõigest kirjutama. Praegu kirjutab diplomaat ja ajaloolane M. Laidre mõnigi kord kuidagi liialt poliitiliselt korrektselt. Näiteks see, et 18. sajandil anti ja võeti rahu üpris kergelt. Ei saa välistada, et rahu sõlmimine Venemaa ja Rootsi vahel 1706. a. tähendanuks lühemat või pikemat status quo säilimist, kuid kindlasti oleks see olnud vaid ajutine ning poleks ära hoidnud Venemaa tungimist Läänemere idakaldale. Võib-olla loevad uued põlvkonnad kunagi M. Laidre raamatut hoopis mingi uue vaatenurga alt, kuid tänasele lugejale on meile 20. sajandil osaks saanud traumade haavad ikka veel tuntavad.

Meid huvitavad eeskätt idanaabri Venemaa, aga ka põhjanaabrite ja Lääne-Euroopa partnerite käitumise teatud ajaloolised mustrid. Iga ajastu kuulutab poliitilistel põhjustel kergel käel diplomaatilistes suhetes uue ajastu algust ja seda, et kunagisi vigu enam ei korrata, aga ajaloo konkreetne faktoloogia räägib paraku ajaloolistele allikatele toetudes hoopis midagi muud. Seetõttu on M. Laidre valik vaadata suurele ajaloole ühest konkreetsest kohast (Tartu linna tasandilt) kiiduväärt ettevõtmine, mis paljastab ajaloo sisemise struktuuri veelgi armutumalt.

(Järgneb)

Märkmed: