Eesti Vabariigi aastapäev on võidupüha kõrval kindlasti päev, mil mõtleme oma kaitseväelastele. Vaadates sel aastal Narvas Peetri väljakul marssivaid kaitseväelasi, tabad end mõttelt, et need on ju meie pojad, kes pidupäeval nii uhked välja näevad. Juba lühikese teenistuse jooksul on nad karastunud ja paljugi kaitseväes õpitust jääb nende noorte meestega kogu eluks. Kõige olulisem on siin muidugi truudusevanne isamaale, aga ka raskuste ületamise kogemus kaasvõitlejate toel.

Kaitseväelase vande unikaalsusest

Meie ajakirjanduses ilmub küllalt palju artikleid, milles autorid kirjeldavad, kuidas nad võõrriigi sõjaväeteenistuses püüdsid vandeandmist vähemalt enda jaoks suhteliseks muuta.
Täna oleme me olukorras, kus Eesti taasiseseisvumise järel on oma põhiseaduslikku kohustust – läbida teenistus kaitseväes – täitnud vaid umbes kolmandik nendest noortest, kes seda oleksid pidanud tegema. Mis eristab siis kaitseväe kohustust täitnud ja mittetäitnud noori?
See vahe selgub Eesti Kaitseväe ametliku vande tekstist. Kaitseväelase vanne paneb Eesti Vabariigi kodanikule tohutu vastutuse. Kui me loeme vande teksti tähelepanelikult, siis näeme, et tegemist on omamoodi vannete vandega. Kaitseväelane tõotab ajateenistusse astudes: Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.

Pühalik tõotus, milles kaitseväelane lubab vajaduse korral isegi oma elu isamaale ohvriks tuua on ju ülim, mida kodanik oma riigile anda saab. Seetõttu tundub, et kaitseväelastena ajateenistuses vande andnud peaksid olema vabastatud igasugustest järgnevatest vannetest, ükskõik millisesse ametisse nad Eesti Vabariigis ka ei asuks.

Eesti põhiseaduse §61-l põhinevas Riigikogu liikme vandes seisab, et Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Ometi on kaitseväkke astunu seda juba tõotanud ja tema jaoks oleks see vaid vande kohustuste tunduvalt kitsam kordamine.

Eesti Vabariigi president tõotab ametisse astudes: Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. (Vt. põhiseaduse §81).

Nagu näeme, ei nõuta presidendilt valmisolekut ohverdada oma elu isamaa eest. Need meie tulevased presidendid, kes juba kaitseväelasena on vande andnud, ei peakski siis vast presidendivannet enam andma?
Ehkki meie poliitiline eliit näib viimasel ajal ühe enam mõistvat, et ajateenistus kaitseväes on vajalik, pole kaugeltki mitte kõik seda ise läbinud. Ometi oleks see neile igati kasulik – nii saaksid nad isiklike kogemuste kaudu enam aru kaitseväe spetsiifikast ja ka sellest, et neid seob Eesti Vabariigiga mitte ainult parlamendiliikme- või presidendivanne, vaid ka kaitseväelase vanne, milles sisaldub mh lubadus ohverdada oma elu isamaa eest.

Vanded kuuluvad ajalooliselt inimühiskonna väga vanasse traditsiooni, kuid ka täna peaksime me nendesse suhtuma väga tõsiselt. Kindlasti tõstaks kaitseväe ajateenistuse autoriteeti see, kui vähemalt riigiteenistusse või poliitikasse tulevatelt noortelt küsitaks, nagu Soomes on kombeks: „Aga kas sul ajateenistus läbitud ja millised olid sinu edusammud kaitseväes?”

Pidupäev ja pidupäeva järgsed päevad

Eesti poliitilisel eliidil ja kõrgemal ametnikkonnal on väga vähe isiklikke kaitseväe teenistuse alaseid kogemusi, sest suurem osa nendest kuulub ülalmainitud kahe kolmandiku hulka, kes pole kunagi kaitseväes teeninud või on seda teinud mingis lühivormis. Küllap oleks viimane aeg siin midagi muuta.

Kui me pidupäeval oleme uhked oma kaitseväelaste üle, siis kipume kohe järgmisel päeval unustama, et ajad on muutunud. Noor inimene, kes tuleb kaitseväkke oma põhiseaduslikku kohustust täitma, on sageli koormatud panga- või õppelaenudega. Eesti riik on pahatihti ka sõlminud lepingud lohakalt. Kutsealuste olukord on keeruline, kuna kaitseväe distsipliin ei võimalda neil oma pangakohustute täitmise eesmärgil käia kusagil lisaraha teenimas, aga laenud tuleb maksta. Noor mees saaks kaitseväkke minna rahulikult vaid juhul, kui välismaa omanikega pank seda „lubab“ ja on nõus laenumaksetega ootama. Ega naiste olukordki kiita pole, sest ka näiteks õppelaenu tagasimakse „emadusega seoses” on riigi poolt jäetud „panga ja kliendi vaheliseks asjaks“. Ometi ei saa ju noor ema tööl käia.

See on vaid üks näide tänasest probleemiderägastikust, mis räägib aga sellest, et kaitseväe õiguslikku regulatsiooni loovad inimesed peaksid omama isiklikku kogemust antud valdkonnas rohujuure ehk reamehe tasandilt. Ainult siis saaks riik kindel olla, et kaitseväelastel pole takistusi oma tõotuse täitmisega ja et nad on tõesti valmis ka oma elu ohverdama isamaa eest, kui selleks vajadus tekib. Tahaks väga loota, et õiguskantsler seda tõsist probleemi siiski märkab.

Märkmed: