www.hot.ee/olafimelik

Ei ole halba heata. Hiljuti lahvatanud Lihula skandaal kutsus küll sünged kõuepilved meie koduõue kohale, äike lööb aga alati õhu puhtamaks. Võib-olla võib selle müristamise peale koguni loota, et vene jura meie õigel ja valel poolel võitlemisest ükskord ometi rentslisse uhutakse!

Kas memoriaali saksa mundris bolshevismi vastu võidelnutele sellisel kujul ja sellisel moel just praegu üles panna otstarbekas oli, on muidugi vaieldav. Nii mõnigi patriootlikuna näiv tegu on tehtud provokatiivsel eesmärgil. Ka selle memoriaali ülespaneku initsiaatori varasemad patriootlikud ettevõtmised on vahel provokatsiooni mulje jätnud. Oli see nii või teisiti, kuid memoriaali ülespanek, eriti aga mahavõtmine, vallandas nii jõulise reaktsiooni ja kirjutiste seeria ajalehtedes, mida enam maha vaikida ei saa ja mis nõuab selget seisukohavõttu nii meie sise- kui välispoliitikas.

Lisaks paljudele analüüsivatele artiklitele milles meie poiste saksa mundris sõjast osavõttu põhjendati ja õigustati, leidsid aga mitmed punapasunad võimaluse öelda oma arvamise punaarmees võidelnute osast meie vabastamisel. Kuigi — ilmselt konjunktuuri arvestades — nüüd juba saksa mundris võidelnuid fashistideks sõimamata.

Paljud kirjutistest pärinevad inimestelt, kelle mõtteviisi on suurel määral mõjustanud ühes või teises armees võidelnud või langenud isad või vanaisad. Tahaksin neile lisada minu arusaama, kes ma ise kahe diktaatori poolt kahurilihaks määratud poiste hulka kuulusin.

Minust aasta vanemad poisid, nende hulgas mu parimad sõbrad, roobitses Stalin kokku ja mobiliseeris-küüditas „suure-laia kodumaa“ põhjatusse sügavusse. Ei läinud neist kümnetest tuhandetest keegi sinna meelega — kui muidugi välja arvata see sõrmede peal ülesloetav hulk, kes ennast sellel verisel okupatsiooniaastal veretööga, pealekaebamisega või tallalakkumisega rüvetanud oli. Siberi kogumiskohtades, sisuliselt vangilaagrites, tappis külm ja nälg neist noortest eesti poistest enam kui pooled. Kes ellu jäid, neil polnud oma elu päästmiseks muud võimalust, kui minna punaarmeesse. Kes aga on armees, see täidab käsku. Kui politruk hüüab „Stalini eest! Kodumaa eest!“, siis sõdur mitte ainult ei hüüa järgi, vaid tormab selle hüüdega lahingusse. Teadsid need poisid kõik, kui verine see nõukogude võim on, mida see võim siin tegi ja mida tegema hakkab, kui jälle siia jõuab. Aga mis said nemad sinna parata? Nende ainsaks mõtteks oli eluga koju jõuda. Ja paratamatult kujunes vaenlaseks see, kes koduteed takistas, oli ta oma või võõrast rahvusest. Vaenlane on see, kes sinu pihta laseb ja kelle pihta sina lased.

Neid aga, kes eluga tagasi jõudsid, kes nõukogude võimu julmust omal nahal veel valusamalt tunda olid saanud kui meie siin, kodumaal, tituleeris kaval nõukogude võim meie vabaduse eest võitlejateks. Võitja privileege maitstes jäid neist paljud seda pikapeale ka ise uskuma.

Venemaa pärapõrgusse viidud poistest paar kuud nooremana, jäin mina siia. Kui sakslane oli ukse ees, tormasin noorusliku uljusega esimesse siin loodud partisanisalka, et aidata märatsevat vene võimu välja peksta. Kindlasti oleksid seda teinud ka paljud nendest poistest, keda venelane ära viis. Kui ma oma partisani avantüürist eluga välja tulin, olin kindlalt veendunud, et minu pühaks kohuseks on vabatahtlikuna Wehrmachti minna ja koos sakslastega sellele inimvaenulikule bolshevismile lõpp peale teha. Sellele vaatamata, et minu poisikesepõlve vihatud vaenlasteks polnud mitte venelased, vaid siin nina püsti ajavad saksa junged. Nüüd olid nad aga päästjad! Suurte raskustega õnnestus isal mulle mõistus pähe panna ja ainult tänu temale jäi mul saksa sõjaväkke minemata. Enamikul aga isasid takistamas polnud ja nii nad sinna läksid. Seda kaugeltki mitte soovist võidelda Saksamaa ja tema Führeri eest, vaid kohusetundest maksta okupandile kätte selle eest, mida ta selle okupatsiooniaasta kestel siin teinud oli ja pühast soovist hävitada kommunistlik rezhiim. Seda ei taibanud aga nõukogude võim vist oma lõpuni, et vabatahtlikud tema vastu võitlejad polnud mitte SS-i, vaid Wehrmachti ridades!

Kui sakslane meid SS-i mobiliseerima hakkas, oli meeleolu juba muutunud. Meid küll esialgu bolshevismist päästnud sakslane oli juba oma tegelikku nägu näidanud ja oli selge, et meil sealt vabadust loota pole. Kes vaid suutis, see päästis end mobilisatsioonist. Minul õnnestus see tänu mu arstist isale. „Valge pilet“ päästis mind ka mitmest järgnevast mobilisatsioonist kuni viimaseni välja. (Huumorina ka veel vene mobilisatsioonist, kui komandant mu valge pileti saksa kotkaga templile oma sirbi ja vasaraga pitsati kõrvale lõi!).

Viimasesse saksa mobilisatsiooni sekkus ka põrandaalune Eesti valitsus, kes Vabadussõda mäletades nägi taganevate saksa vägede järel Eesti piiri kaitsmises võimalust iseseisvuse saavutamiseks. Tagantjärele tarkusega oli see lootus muidugi supernaiivne. Kuid püsis ju kogu Euroopas lootus, et sõja lõppfaasis pöörab lääs relvad oma sõbra kõrilõikaja vastu. Tänu meie poliitikute propagandale õnnestus sakslasel see viimane loomus üle ootuste hästi. Kui ma kunagi nüüd ühes teleintervjuus ütlesin, et kui sellel Eesti valitsusel oleks veidikenegi rohkem poliitilist taipu olnud, võiksid need tuhanded Sinimägedes langenud eesti poisid veel praegu elus olla, sain sealt eluga pääsenutelt väga kurja kriitikat kui nahahoidja. Nende, saksa mundris ülima kangelaslikkusega võidelnud poiste ainsaks eesmärgiks oli takistada punamõrtsukaid oma kodudesse tungimast. Süüdistus, et saksa mundris eesti poisid olid natsid, on must huumor! Polnud nad isegi saksasõbralikud. Juhtus neil lahingupäevil nii mõnigi intsident, kus peremehetsevad sakslased meie poistelt kurjasti karistada said (miks küll sellest meie fashistiks tembeldamisele vastukaaluks ei räägita?). Kuid oma kodu kaitsmine oli võimalik ainult saksa mundris ja sakslaselt saadud relvadega. Ega nad ju hangudega tankide vastu ei saanud minna! Kui me neid, sõna otseses tähenduses kangelasi mälestame, siis loomulikult selles mundris ja relvastuses, milles nad surid!

Kes aga ellu jäid, need said tunda ajaloo paratamatust — häda võidetuile. Neil tuli kanda karistust kaotaja poolel võitlemise eest ja nad pidid olema küürus oma ea- ja rahvuskaaslaste ees, kes koos võitjaga koju jõudsid ja karjääri tegid.
(Järgneb)

Märkmed: