Hiljuti viitas Mihkel Mutt Soome välisministri Alexander Stubbi väitele seoses vajadusega uue idapoliitika järele, et Soome prioriteet ei peaks olema liitumine NATOga, vaid põhjala. Ta lisas, et paraku on põhjala eeskätt geograafilis-kultuuriline ja emotsionaalne mõiste. Riigid on liiga erinevad. Kui viiest kolm (Taani, Norra ja Island) on NATOs ja Rootsil olid alliansiga külma sõja ajal tihedad kontaktid (millest üldsus ei teadnud), siis milleks luua veel mingit lahjemat „põhjala sektsiooni“? Liiati on Soome enne ja pärast II maailmasõda üritanud luua põhjala ühisrinnet, aga üldiselt edutult. Loomulikult pole see Soome välisministrile teadmata. Stubbi väide on idasuunaline välispoliitiline retoorika „vanas heas“ vaimus (Postimees 17.09.).

Mihkel Mutt kirjutab üldiselt mõistlikult, aga tema arvamus, et Soome on üritanud luua põhjala ühisrinnet, ei pea kahjuks paika ajal pärast II maailmasõda. Venemaa survele alludes on Soome seda koguni saboteerinud. Sellest mõjutatuna astus Taani Euroopa Ühendusse. Rahvahääletusel 2. oktoobril 1972 said selle poolehoidjad enamuse, liikmeks astus Taani 1. jaanuaril 1973.

Taani oli teinud koostööd alates Rooma-traktaadi jõustumisest 1958. Suurbritannia ja Rootsi initsiatiivil loodi 1960 EFTA, millega liitusid peale Taani Austria, Shveits, Portugal ja Norra.

See oli vabakaubandusühendus ilma tolli- ja impordikitsendusteta, aga iga riik võis kehtestada oma tollitariifid. Taani valis selle, kuna suure põllumajandussaaduste ekspordi tõttu oli tähtis säilitada tihedaid suhteid Suurbritanniaga. Kui Suurbritannia juba 1961 ja ka 1967 taotles saada Euroopa Ühenduse liikmeks, tegid sama Taani, Norra ja Iirimaa. Seda takistas aga oma vetoga Prantsusmaa president Charles de Gaulle. Seepärast otsis Taani võimalusi majanduslikuks kokkuleppeks teiste riikidega. 1968. a. alustati Taani initsiatiivil läbirääkimisi Põhjamaade Nõukogu raames nende riikide tolliuniooni loomiseks – nimega NORDEK.

Pärast pikaajalisi läbirääkimisi olid 24. märtsil 1970 Norra, Rootsi ja Soome saadikud Kopenhaagenis saanud instruktsioonid NORDEK-traktaadi allakirjutamiseks. Siis tuli aga kiirtelegramm, milles Soome valitsus keeldus alla kirjutamast, põhjendades seda N. Liidu huvide arvestamisega.

Pärast Charles de Gaulle tagasiastumist 1969. a. kevadel avanes jälle võimalus saada Euroopa Ühenduse liikmeks. Nagu eespool märgitud, toimus see 1. jaanuaril 1973, koos Suurbritannia ja Iirimaaga, kuna Norra loobus oma taotlusest pärast ei-ülekaalu rahvahääletusel. Rootsi ja Soome liitusid Euroopa Liiduga 1995 ja Eesti 2004.

NORDEKi nurjumine valmistas Taanis suurt pettumust. N. Liidu vari lasus Soome kaudu ka Põhjamaade Nõukogul, mis kujunes vestlusorganiks, kus loeti ette mõjuta deklaratsioone. Soome blokeeris veel teisigi koostöö-teemalisi ettevõtmisi. Teised põhjala riigid said aru, et Soomel oli vaja natuke seljatagust, ei laitnudki, vaid jätkasid oma poliitikat.

Taani on alati suhtunud Soomesse suure sümpaatiaga. Talvesõjas osales üle 1000 vabatahtliku, motiiviks oli solidaarsus soomlastega ja ka antikommunism. Neist pole hiljem palju juttu olnud, kuna osa neist meldis end sakslaste teenistusse ja võitles idarindel. Teine osa oli aktiivne kohalikus vastupanuliikumises.

Abistati ka muul kombel. Kui Rootsi võttis vastu sõjalapsi, tegi seda ka Taani. Talvesõja ajal ainult 92, aga pärast Jätkusõja algust 3777 last. Neist saadeti 1943. a. umbes 2000 tagasi. Ametliku statistika kohaselt jäi 451 last Taani, neist adopteeriti 216. Ülejäänuid kohustusid kasuvanemad üles kasvatama ja neile haridust võimaldama. Nii on ka Taani, küll mitte nii tugevalt kui Rootsi, saanud soome veresüsti.

Soome on saanud nautida Skandinaavia reisivabadust, oma maade kodanikele olid piirid lahti, polnud isegi vaja näidata passi. Sel kombel käisin minagi Soomes. Meenutan head koostööd sealsete kolleegidega, ka seda ajajärku iseloomustavaid episoode. Kui ma 1981. a. taani ajaloolaste esindajana osalesin Jyväskylä ajaloolaste kokkutuleku korraldamise komisjoni koosolekul Turus, ei varjanud ma enda eesti päritolu. Üks soome professor oli väga pahane Andres Küngi peale, kes oli avaldanud raamatu Soome ja N. Liidu suhetest, väites, et ta olevat olnud Eestis sakslaste käsilane. Jäi aga vait, kui sai teada, et Küng sündis pärast sõja lõppu Rootsis. Selliseid professoreid on Soomes veelgi ja nad ei vaiki, vaid kipuvad jätkuvalt varjutama mõistlike kolleegide arvamusi. Nende suud pole lihtne kinni panna, eriti kuna neil on Eestis mõttekaaslasi.

Tugevamalt kui eestlased kolhoosikorraga, on paljud soomlased ära harjunud soomestumisega.

Märkmed: