Aasta tagasi oli Eestis tüliküsimuseks nõndanimetatud emapalk või vanemahüvitis. Seda taheti maksma hakata väikese lapsega koju jäävale lapsevanemale.
Osa poliitikuid levitas arvamust, et vanemahüvitise abil hakkavad rikkad saama liiga palju raha. Teised leidsid, et ka rikaste perede olukorda ei tohiks lapse sünd halvendada ja nende hüvitis peaks olema senisele sissetulekule vastav.
Tookord ütles Reformierakonna esimees Siim Kallas: „Eestis kutsus valitsuskriisi esile see, et valitsus kavatses toetada emasid ja alandada makse. Mujal maailmas avaldab rahvas meelt, kui makse tõstetakse ja toetusi kärbitakse.”
Nüüd on vanemahüvitis juba kümme kuud kasutusel olnud ja sellepärast on paras aeg väikeseks tagasivaateks.
Vaeseid rohkem kui rikkaid
Eesti ühiskond on pärast riigi vabanemist varanduslikult kihistunud. Rikkamad peavad seda loomulikuks ja vaesemad ebaõiglaseks. Muidugi oli ka nõukogude ajal nii rikkaid kui ka vaeseid, aga neil ei lastud silma paista.
Uue hüvitise vastased ei olnud vastu emapalgale endale, vaid eelkõige selle maksimaalsele määrale – kolm Eesti keskmist palka. Seda vähendades sooviti tõsta minimaalset hüvitist. Juba siis paistis, et see mõtteviis ei anna efekti.
Päris rikkaid on Eestis tunduvalt vähem kui vaeseid, tegelikult üsna vähe. Rikaste hulgas ei ole naisi kindlasti üle poole. Neist sünnitusealisi on veel vähem ja tegelikke sünnitajaid päris vähe. Sellepärast olekski kokkuhoid olnud peaaegu olematu isegi siis, kui rikkad hüvitisest hoopis ilma jätta. Kui säästetud raha ära jagada paljude vaeste sünnitajate vahel, jääks igaühele tühine summa.
Palk või hüvitis
Peale rahalise kalkulatsiooni tuli arvestada ka sotsiaalse õiglusega. Kas on õiglane, et üks ema saab lapse sünnitamise ja kasvatamise eest rohkem raha kui teine? Kui tegemist on palgaga, siis peaks võrdse töö tegijad saama võrdset tasu.
Ühiskonnas on paljudes asjades kokku lepitud, et inimesi ei kohelda võrdselt. Leitakse koguni, et võrdsus ei ole õiglane.
Kui Eestis maksti aastaid pensioni asemel kõigile pensionäridele võrdselt elatusraha, siis ei oldud rahul. Ühiskond nõudis, et arvestataks inimese varasemat tööpanust. Mis sest, et pensionärid on kõik ühesugused elatanud inimesed, kes enam tööd ei tee.
Kui tööl käiv inimene jääb haigeks, makstakse talle haigusraha vastavalt teenitud palgale. Keegi ei nõua võrdsust – haige on haige, miks peaks üks saama raha rohkem kui teine?
Ka vanemahüvitise puhul oli vaja kokkulepet. Kas soovitakse palka või pikemat tasulist sünnitusjärgset puhkust? Esimese puhul on loomulik võrdsus ja teise puhul, arvestades ühiskonna praktikat, senise sissetulekuga arvestamine. Peale jäi teine mõtteviis.
Esimesed tulemused
Nüüd on teooria jõudnud praktikasse. Sotsiaalminister Marko Pomerants nägi vanemahüvitises vahendit, mis on paljud naised sünnitama pannud ja Eesti iibepilti parandanud.
Äsja avaldatud andmete kohaselt kuulus üle poole hüvitise saajatest vaesemate hulka. Kolmandik on saanud vanemahüvitist koguni miinimummääras. See tähendab, et nendel inimestel puudus enne sissetulek ja alles lapse sünd tõi raha. Vaid kolm protsenti sai kätte lubatud maksimumi ehk need inimesed olid tõesti rikkad.
Kui üliõpilased või vaesemad inimesed saavad ammu igatsetud lapsi muretseda, on kõik hea. Mitmed kommenteerijad järeldasid aga, et selle raha saamise nimel hakataksegi lapsi sünnitama. Eestis on ka niisuguseid inimesi, kes elavadki ainult riigi poolt lastele makstavast toetusest.
See on hoopis eriline kiht inimesi. Mille abil hakkavad nad elama aga siis, kui laps suuremaks kasvab ja hüvitist enam ei maksta? Kas need lapsed hakkavad täitma Eesti tänavaid ja vanglaid?
Kõik oleneb inimesest
Läbi aegade on lastele vaadatud kui vanaduspõlve toele. Pisikeste laste arvel elamine on uuema aja nähtus.
Kõiki inimesi ühe mõõduga mõõta ei ole õige. Vanemahüvitis on kindlasti hea asi vaatamata sellele, et osa inimesi seda valesti kasutab. Nii on tegelikult peaaegu iga nähtusega – seda saab kasutada nii õigesti kui ka valesti.
Kommentaar: Sotsiaalset õiglust ei ole lihtne saavutada
Arvamus
TRENDING
