See oli suur võit president Obamale ja tema valitsusele ning vasakpoolsetele poliitikutele, ehkki enamik rahvast kõnealust seadust ei poolda.
Kui Obama kandideeris USA presidendiks, oli tema üheks lubaduseks, et Washingtonis (s. t. tema valitsuses) aetakse asju palju avalikumalt kui kunagi varem, nii et rahvas oleks teadlik, kuidas seadusi ette valmistatakse ning millised kauplemised ja kombinatsioonid nende taga on. Kahjuks jäi see vaid lubaduseks, mida ta pole täitnud, sest tervishoiuseaduse koostamise ja sellele vajalike häälte kogumise läbirääkimised toimusid enamasti kinniste uste taga. Seetõttu pole teada, milliste lubaduste ja poolthäälte ostmisega tegemist oli. Hääli on ka vabariiklased ostnud, kuid paljude vaatlejate hinnangul pole seda varem kunagi tehtud nii suures ulatuses ja salaja.
Kaalukeeleks osutus Esindajatekoja liikme, demokraat Bart Stupaki ja tema umbes poole tosina kaaslase vastuseis tervishoiuseaduse eelnõule põhjusel, et selle üks säte lubab maksumaksjate raha kasutada abortide sooritamiseks. Selle vastuseisu ületamiseks andis president Obama välja eksekutiivse määruse, mis keelab maksumaksjate raha kasutamise abortide puhul. See veenis saadik Stupakit ja tema kaaslasi seaduseelnõu poolt hääletama. Kui nad oleksid oma esialgsele eitavale seisukohale kindlaks jäänud, oleks eelnõu läbi kukkunud.
Nüüd väidavad mitmed uue seadusega tutvunud juristid, et selles on säte, mis lubab maksumaksjate raha abortideks sellegipoolest kasutada, sest juba jõustunud seadus on ülimuslik presidendi eksekutiivse dokumendi suhtes või tühistab selle. Nii on siis nende arvates saadik Stupakit ja tema kaaslasi tüssatud.
Uus tervishoiuseadus on enam kui 2200-leheküljeline ja väga vähesed poliitikud olevat seda üldse lugenud. Kõrvalseisjal on raske aru saada, kuidas murtakse piike millegi üle, millega osalised pole täielikult tutvunud, aga nii see oli.
Inimlikust vaatevinklist on positiivne, et juba nüüd või peatselt on kõikidel Ameerika kodanikel olemas tervisekindlustus. Seaduse pooldajad väidavad, et igal kodanikul on sellele õigus. Seni on Ühendriikidele ette heidetud, et seal on umbes 30 miljonit tervisekindlustuseta elanikku. See on olnud paras kaigas, millega Ameerikat materdada. Samas on jäetud mainimata, et ka neid ameeriklasi, kel kindlustust pole, on maksumaksjate kulul ravitud, kui nad haigestuvad või kiirabisse saabuvad. Uus seadus kärbib ka kindlustusfirmade kindlustusmaksete tõusu ja nõuab, et kõiki soovijaid kindlustataks sõltumata nende tervislikust seisundist.
Kuna seadus on nii mahukas, siis on pooldajad ja vastased seda erinevalt tõlgendanud, mistõttu on sealt praegu tõeteri raske välja noppida. Vastuseisjate peamisteks argumentideks on, et seadus on tohutult kallis, ligi triljon dollarit, ja et seda raha riigil pole. Nii tuleb seda siis laenata ning praeguste kodanike lapsed ja lapselapsed peavad selle tulevikus kinni maksma. Ainuke moodus rahastamiseks kas nüüd või lähemas tulevikus on tulumaksude tõstmine.
Kõnealuse programmi haldajaks on määratud tulumaksuamet, kes peab kõigepealt palkama 16.000 ametnikku uue ülesande täitmiseks. Ebameeldiv on ka säte, et iga kodanik peab endale kohustuslikus korras tervisekindlustuse ostma või tööandja kaudu omandama.Vastasel korral trahvitakse teda. Nii on erasektori tööandjad väga mures tõusvate kulude ja valitsuse üha suurema majandusesse sekkumise pärast.
Kulutused tervishoiule moodustavad Ameerika Ühendriikides umbes 1/6 sisemajanduse koguproduktist, mis on kõrgem teiste demokraatlike maade omast, kus see ulatub 1/10-ni. See on tingitud advokaatide sekkumisest tervishoidu, mis on põhjustanud kohtuprotsesside kaudu ebaproportsionaalsete karistuste mõistmist arstidele, kes on pannud patsientidele valesid diagnoose või sooritanud ebaõnnestunud operatsioone. Enda kaitseks teevad arstid ülearu palju teste oma patsientidele. Ameerika arstide praktiseerimise kindlustuste sissemaksed on keskmiselt $100.000 aastas. Kuna advokaadid olid Obama presidendikampaania ühed suuremad rahastajad, siis pole sellel tandril mingit paranemist loota.