Vaevu sai vaibuda hiljutine pahameeletorm vene väljaandes Argumentõ i Faktõ avaldatud intervjuu üle, milles tuntud natsikütt Simon Wiesenthal kurjustas Eesti ja Lätiga endistesse SS-lastesse soosiva suhtumise pärast, kui läinud nädalal lahvatas uus ja ehk teravamgi samateemaline skandaal. Ameerika suursaadik Eestis Joseph M. DeThomas pidas vajalikuks 28. mai Eesti Päevalehes Eestile ette heita holokausti õuduste unustamist.

Suursaadiku meelest ei tunnista Eesti piisavalt holokausti oma rahva ajaloo osana. DeThomas pole rahul ka sellega, et Eestis ei tähistata holokausti päeva ja et Eesti ajalooõpikutes pole seda teemat piisavalt käsitletud. (Huvitav oleks teada, kui palju lehekülgi on Ameerika kooliõpikutes pühendatud eestlaste kannatustele ja ohvritele II maailmasõja päevil, mida põhjustas punane okupatsioonirezhiim?)

Paar päeva hiljem kutsus Ameerika Ühendriikide välisministri abi asetäitja HeatherConley Lätit jätkama holokausti uurimist ning soodustama noorsoo ja kogu ühiskonna holokausti-teemalist harimist, lubades selleks USA-poolset kaasabi. Taas süüdistused Eesti ja Läti aadressil...

Inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni juht Max Jakobson ütles, et temale jääb arusaamatuks, miks suursaadik sellise avalduse üldse tegi. Ta arvas, et suursaadik pole ehk tutvunud rahvusvahelise komisjoni inimsusevastaste kuritegude uurimistulemustega Eestis okupatsioonide ajal. Kõnealune raport on kõigile kättesaadav ja see sisaldab muuhulgas detailse ülevaate Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud kuritegudest. Tekib küsimus, kas suursaadikul ikka sobib sekkuda selle maa siseasjadesse, kus ta esindab teist riiki.

Lisaks kodueestlastele ütlesid internetiportaalidel oma seisukoha kõnealuses küsimuses välja ka paljud ameeriklased, kes nimetavad DeThomase mõtteavaldust sobimatuks ja kohatuks. Paljud soovitasid tal põhjalikumalt tutvuda Eesti ajalooga. Oli ka kategoorilisi nõudeid, et Ühendriikide valitsus peaks suursaadiku tagasi kutsuma.

Tõepoolest — kui Eesti suursaadik esineks näiteks analoogilise avaldusega mõnes USA mainekas väljaandes, süüdistades Ühendriike mustanahalistele orjadele osaks saanud ülekohtus või jaapanlastele II maailmasõja ajal põhjustatud kannatustes — kuidas reageeriks sellele USA üldsus? Tuleb rõhutada, et juutide tagakiusamine ja tapmine ei toimunud mitte vabas, vaid okupeeritud Eestis, kus eestlastel endil polnud mingit sõnaõigust. Juute on Eesti omariikluse ajal alati koheldud sõbralikult.

Okupatsioonivõimude all kannatanud teisitimõtleja, praegune Riigikogu liige Enn Tarto astus teravalt DeThomase süüdistuste vastu välja, öeldes, et on täiesti väär üle kanda mõne konkreetse isiku vastutust rahvale tervikuna.

„Poolesajandilise N. Liidu okupatsiooni jooksul hukkus umbes 100.000 Eesti Vabariigi kodanikku, ca 100.000 Eesti kodanikku oli sunnitud kodumaalt põgenema, umbes 270.000 kannatas mitmesuguste repressioonide all. /.../ Saksa okupatsiooni ajal hukkus umbes 7000 Eesti Vabariigi kodanikku,“ meenutab Tarto ja lisab, et Eesti kui riik ei osalenud II maailmasõjas; isikud, kes olid okupantide teenistuses, peavad vastutama ise oma kuritegude eest, mitte aga terve Eesti kodanikkond.

Üks suuremaid NKVD timukaid okupeeritud Eestis oli juudi rahvusest Idel Jakobson, kes oli kapo andmeil osaline umbes 1200 inimese surmamõistmisel. Ometi ei vastuta tema tegude eest Iisraeli riik ega rahvas.

Vaagides süüdistusi holokaustist vaikimises küsis kolumnist Eerik-Niiles Kross 30. mai Eesti Päevalehes, miks pole viimase 10 aasta jooksul nähtud USA saadikut Eesti leinapäeval, 14. juunil Linda kuju juures pärga panemas. Ta nopib suursaadik DeThomase kirjutisest välja mitmed vääratused ja faktivead. De Thomasel on andmeid, et et Eesti kooliõpikutes puudutatakse holokausti teemat vaid 1,5 leheküljel. Kross täpsustab, et tegelikult käsitletakse seda teemat neljas õpikus kolmel õppeaastal, ühes neist üsna mitmel leheküljel, piltidega ja küllalt põhjalikult.

Suursaadik leidis ka, et „kahtlusaluseid Eesti sõjakurjategijaid peaks uurima sama agaralt, nagu riik uurib nõukogude kuritegudes kahtlustatavaid”, millest jääb mulje, nagu nagu hoiaks Eesti Vabariik võimalike natsikurjategijate uurimist tagasi ja tegeleks eriti aktiivselt kommunistide kuritegude uurimisega. Seegi on põhjendamatu süüdistus, sest Eesti põhiseadus garanteerib kõigile võrdsuse seaduse ees. Kross meenutab, et Eestis kehtivad ka 1948. a. genotsiidi vältimise konventsioon ning ÜRO 1968. a. inimsusvastaste kuritegude aegumatuse konventsioon (millega näiteks USA pole siiani ühinenud), mis koos Nürnbergi harta ja Eesti kriminaalkoodeksiga loovad õigusliku aluse kõigi inimsusvastaste kurjategijate karistamiseks.

„Eesti riik ei kanna vastutust holokausti eest siin pinnal, nagu ta ei kanna seda ka 1949. a. küüditamise ja erinõupidamiste vägitegude eest. Eesti rahvas ei suutnud ära hoida oma iseseisvuse kaotamist ja kõike, mis sellele järgnes,“ kirjutab Kross ning teeb lõpuks ettepaneku kõigi sõjaohvrite, võõrvõimude vägivallaohvrite ühise leinapäeva sisseviimiseks.

Kokkuvõttes jääb üle tõdeda, et alusetud süüdistused tekivad harilikult trotsi ja solvumist, mis omakorda võivad võimenduda just juudivastaste meeleoludena. Seda tõestavadki juba mõned kurjad kommentaarid internetiportaalidel.

Kelle käekirja reedavad järjekordsed rünnakud Eestile? Kas siin oli tegemist suursaadiku isiklike seisukohtadega? On see juhus, et hr. DeThomas kritiseeris Eestit vahetult pärast nn. Rooma Deklaratsiooni (Vene-NATO ühisleppe) allakirjutamist? Kas Eesti süüdistamine on kuidagi seotud NATO laienemisega? Nendele küsimustele pole esialgu vastust.

Märkmed: