Sellise absurdse pealkirjaga film valmis Tallinnfilmis 1977. aastal Mati Undi stsenaariumi põhjal (rezhissöör Kaljo Kiisk). Film käsitleb 1924.a. detsembrimässule järgnenud perioodi Eestis, mil potentsiaalsed riigikukutajad olid sunnitud sügavale põranda alla pugema. Peategelase prototüüp oli Viktor Kingissepp. Vahepalana olgu meenutatud, kuidas Viktori käsi Saaremaal käis, kui sinna uus vabadus saabus; kuidas ta kogu oma aupaiste ühtäkki kaotas — troonilt (loe: ausambalt) tõugati ja tema-nimeline linngi Kuressaareks tagasi muudeti. Ajalooline õiglus seati sellega jalule. Ehkki selles „sotsialistlikust realismist“ nõretanud linateoses kujutati punamässajaid tavapäraselt allikpuhaste kangelastena, on meelde jäänud, et film erines ehk mõneti omataolistest ajalookäsitluse poolest, kus tüüpiline kommunismi-ideaalidest pulbitsev revolutsionäär oli asendatud tavainimesega, kes heitles dilemma ees: kas valida elu või ideeline surm. Siis arvasid filmkriitikud, et Undi üsnagi loomutruud ideed tulenesid sellest, et ta oli palju Sartre'it ja Camus'd lugenud. Võibolla tõesti. 20 aastat hiljem, kui filmi Eesti Televisioonis uuesti näidati, seati seda just kõnealusest vaatevinklist vaadatuna eeskujuks ja küsiti, kus on uurimused, mis vaatleksid Pätsi ja Tõnissoni mitte ainult suurte riigimeestena, vaid reainimestena. See küsimus on siiani vastamata ja lahendamata.

Kõnealune film, aga eriti selle pealkiri meenusid, kui tuntud teisitimõtleja ja riigikogu liige Enn Tarto tegi möödunud suvel ettepaneku nõuda Vene Föderatsioonilt kui endise N. Liidu õigusjärglaselt kompensatsiooni punarezhiimi all kannatanutele ehk represseeritutele. Tarto leiab, et vaikida ei tohi, kuna see tähendaks, et me oleme nõus või isegi õigustame nõukogude okupatsiooni ja selle inimsusevastaseid repressioone. Suvisele leitsakule ja puhkusteajale vaatamata hakkasid õigusvastaselt represseeritutelt ja nende järglastelt tasapisi laekuma avaldused. Läinud nädalal teatas Eesti välisminister Kristiina Ojuland, et tegemist on komplitseeritud küsimusega, mille lahendamiseks tuleks moodustada rahvusvahelise kaaluga komisjon.

Olgu meenutatud, et Eestil on juba olemas läbirääkimisteks Venemaaga valitsustevaheline komisjon, mille kompetentsi kõnealuse probleemi lahendamine ju hästi sobiks. Võibolla tasuks kaaluda võimalust anda see ränk, aga tänuväärne töö nende hooleks. Üks on kindel — see töö pole kergete killast, sest surma hinda siiski surnutelt küsida ei saa ja elavatel võivad olla üpriski erinevad seisukohad.

Kahjutasu tähendab ju rahalist nõuet. Lihtne on arvestada rahasse kinnis- ja vallasvara või ka saamata jäänud palka. Kui palju maksab aga üks inimelu, sündimata jäänud lapsed? Siinkohal ei tahaks korrata banaalset arvutust sellest, kui palju meis on vett ja muid aineid ja kui väheväärtuslikud me materiaalses mõttes oleme.

Kuidas näiteks määrata mõttehiiglase hinda, kes noorena pidi elust lahkuma ega saanud iialgi Eesti Vabariigi heaks oma võimeid ega teadmisi rakendada? Aga andekas riigimees, ohvitser, kirjanik, helilooja, kunstnik, lihtsalt tubli eesti pereema või talu peremees? Kuidas hinnata nende kannatusi, kes polegi õigusvastaselt represseeritud, kuid kel on tulnud aastakümneid ränkade hingehaavadega elada paguluses? Kui palju võiksid maksta nende unetud ööd, mure mahajäänud omaste pärast, kellest aastaid ei teatud midagi? Siia peaksid loomuliku osana kuuluma ka II maailmasõja läbiteinute füüsilised ja psüühilised kannatused, jõhkrad perekondade lahutamised ja siiani ideoloogiatasandil laiutav ebaõiglus, sest teist Nürnbergi protsessi N. Liidu inimsusevastaste kuritegude üle pole ju siiani peetud.

Kõige selle hinda jäädakse muidugi lõpuni erinevalt mõõtma.

Leedu valitsus teatas hiljuti, et peab N. Liidu okupatsiooni ajal riigile tekitatud kahju suuruseks 20 miljardit USA dollarit. Suurim, 7,5 miljardi dollariline kahjukategooria on leedukate arvestuste põhjal okupatsiooni ajal tapetud või hukkunud inimesed.

Kas ja kui palju peaks Eesti nõudma Venemaalt represseeritutele kompensatsiooni? Enamus kannatanuid on veendunud, et küsida ju võib, aga vaevalt sealt midagi saab.

Tallinna Memento aseesinaisel Anne Eenpalul on andmeid, et Venemaa oleks nõus represseeritutele maksma kuus 45 krooni. Eenpalu peab sellist pakkumist naeruväärseks ja isegi solvavaks, kui silmas pidada, et paljud eestlased tegid vangilaagrites sõna otseses mõttes orjatööd.

12 aastat Vorkuta vangilaagrites istunud ja kaevandustes sunnitööd teinud 85-aastane Juhan Teder kinnitas, et kavatseb Moskvalt nõuda miljoneid ning soovitas seda kõigil teha.

„Venemaa peab Nõukogude Liidu õigusjärglasena tunnistama Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning seda, et okupatsioonivõim pani Eestis toime sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid,” ütles Siberis 10 vangiaastat veetnud hr. Oll.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse lektor Lauri Mälksoo kinnitab, et rahvusvahelisest õigusest tulenevalt on Eestil juriidiliselt õigus Venemaalt kompensatsiooni ja vabandust nõuda.
Tema sõnul ei rünnatud represseerimisega mitte ainult konkreetseid isikuid, vaid ka Eesti riikluse ja sõltumatuse ideed.

Küsimust, kas ja kuidas nõuda Venemaalt kompensatsioone kannatuste eest nõukogude orjalaagrites, arutas riigikogu eelmisel nädalal koguni kaks korda.

Et paljud veel elavate kirjas olevad represseeritud on nüüdseks kõrges eas, tuleks kahjutasu ja vabandamise nõue Moskvale esitada võimalikult kiiresti.

Surma hind, mida ainult surnud ise teadsid, jääb nõudmata ja saamata nagunii.


 

Märkmed: