Poola presidendi Lech Kaczyński, tema abikaasa Maria ja riigi 96 võtmeisiku traagiline hukkumine lennuõnnetuses eelmisel laupäeval Smolenski lähistel sundis paljusid vaatlejaid tõmbama paralleele saladuslikel asjaoludel samuti lennuõnetuses 1943. a. hukkunud Poola presidendi kindral Wladyslaw Sikorskiga. Antud juhul on siiski võimatu uskuda mingit vandenõu-teooriat. Tegemist oli tõenäoliselt õnnetusega, mis aga pööras avalikkuse tähelepanu 70 aasta tagustele sündmustele. Nende sissejuhatuseks võib pidada meidki puudutavat kurikuulsat Molotov-Ribbentropi Pakti (MRP) 23. augustist 1939 ning selle salaprotokolle.

Katõni veresaun ja selle eellugu

Asudes täitma Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud kokkulepet, tungis NSVL 17. sept. 1939 sakslastega võitlevatele Poola vägedele selja tagant kallale. Et erilist vastupanu polnud, liikus Punaarmee kiiresti läände. Paar päeva hiljem langes nende kätte vangi 175.000 Poola sõdurit. Poola vastupanu oli sellega murtud ja 21. sept. 1939 tähistasid Punaarmee ja Wehrmacht varem kokku lepitud kohas Poola vallutamist ühise „võiduparaadiga“.

Sealt algas poolakate kannatuste rada. 1,5 miljonit inimest küüditati N. Liidu aladele. Aprillis 1940 käivitati aga Stalini isiklikul käsul genotsiid poolakate vastu. Nii nagu 1930ndatel hävitati suur osa Vene intelligentsist ja kõrgematest sõjaväelastest, tehti sedasama nüüd ka poolakatega. Katõni külas Smolenski oblastis hukati üle 22.000 Poola ohvitseri ja tsiviilisiku. Mõrvalaagritest pääses eluga vaid 395 poolakat.

President Kaczyński Katõnis pidamata jäänud kõne tekstis seisab: „Kolmanda Reichi ja NSV Liidu liit, Molotov-Ribbentropi pakt ja Nõukogude rünnak Poolale 17. septembril 1939 saavutasid hirmutava kliimaksi Katõni massimõrvaga.“

Valede sasipundar

Nagu kõiki Stalini kuritegusid, püüti ka Katõnis toimunut kinni mätsida valede ja vassimistega. Maailm ei pidanud sellest kunagi teada saama ja loodeti, et aastad kustutavad Katõni veresauna inimeste mälust. Seda aga ei juhtunud.

1941. a. avastasid sakslased Smolenski lähedalt Katõni metsast suuri ühishaudu mahalastud Poola sõjaväelastega. Nad korraldasid rahvusvahelise juurdluse ning kutsusid 1943. a. kokku komisjoni, kes tõdes, et kuriteos on süüdi N. Liit. Kreml väitis muidugi, et poolakaid tapsid hoopis sakslased ise.

Mõnedel andmetel seadis Churchill Stalini väited küll kahtluse alla, kuid ametlik Briti positsioon oli oma liitlase, N. Liidu toetamine. Nii aitas siis Churchill kaudselt kaasa ajaloolise tõe võltsimisele, kuid mitte ainult tema.

Ka sina, Brutus!

Kui Rooma keiser Caesar kehtestas ainuvalitsuse, ei meeldinud see mitte kõigile. Talle korraldati atentaat. Üks selle täideviijaist oli Caesari senine poolehoidja Marcus Junius Brutus, kes juhtis koos Cassiusega Caesari-vastast vandenõu. Kuulsaks on saanud W. Shakespeare'i „Julius Caesarist“ pärit ütlus „Ka sina, Brutus!“, mida Caesar olevat öelnud noahoobist maha langedes.

Seda väljendit kasutatakse uskumatute ja üllatavate reetmiste korral ja see sobiks ehk ka lääne vaikimise kohta Katõni sündmustest. Mart Laar kirjutab: „Kommunistide valed poleks kunagi olnud sedavõrd levinud ning tunnustatud, kui sellele poleks kaasa aidanud lääne vaikimine.“ Ta toob mitmeid näiteid ja fakte oma väite tõestuseks (PM 17.01.2009). Kui Churchill kahtlustas Katõni veretöös Stalini kätt, siis USA president Franklin D. Roosevelt eitas seda kategooriliselt, kuigi temanigi jõudsid vastavad signaalid. Miks lääs jätkas seda varjamistaktikat aga aastakümneid pärast II maailmasõja lõppu?

Laari arvates võis põhjuseks olla piinlikkustunne, sest tõe avalikustamine seadnuks kahtluse alla lääne moraalsed valikud II maailmasõjas. Teiseks ei soovitud N. Liitu ka hiljem liigselt ärritada ega kõrvutada kommunismi kuritegusid natsistlikega. Kolmandaks ei soovitud ka tunnistada kurba tõsiasja, et II maailmasõda ei kujutanud endast tegelikult valguse võitu pimeduse üle, arvab Laar.

Otsides lepitust ja soovides parandada suhteid

President Kaczyński oli eelmisel laupäeval lepitusmissioonil. „Laseme lõpuks Katõni haaval paraneda ja armistuda. Me oleme juba teel selle suunas. Meie, poolakad, hindame, mida venelased on teinud viimastel aastatel. Me peaksime jätkama seda teed, mis toob meie riigid üksteisele lähemale ja me ei tohiks peatuda ega tagasi pöörduda,“ pidi ta ütlema oma kõnes.

Poolast, kunagisest Vene satelliidist, on viimase 20 aastaga kujunenud edukas riik. Isegi majanduskriisi ajal kasvas Poola majandus. Poola infrastruktuur on tundmatuseni muutunud ja kaasajastunud. Riigi haridussüsteemi kadestatakse isegi lääneriikides. Nii tuleb Venemaalgi arvestada Poola mõjukusega Euroopa Liidus ja väljaspool seda. Ent kahe riigi vahelised suhted pole mitte eriti sõbralikud ja vajaksid hädasti turgutamist. Eesti Välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido arvab, et äsjane lennukatastroof võib neid suhteid parandada.

Mida head on siis venelased teinud Katõni massimõrva ja selle tagamaade päevavalgele toomiseks? On nad rehabiliteerinud kuriteo-ohvrid ja vabandanud omaste ees? Kas nad on avanud Poola uurijatele oma arhiivid, et tõde päevavalgele tuua? Midagi sellist pole ju siiani juhtunud. Peaminister Vladimir Putini esmaspäevasest avaldusest nähtub ka, et Vene Föderatsioon ei kavatse N. Liidu õigusjärglasena poolakate ees Katõni genotsiidi pärast vabandada. Vene tippjuhid eelistavad ilmselt hoida edasi oma jäika joont. Pole siis ime, et kõigest 20% venelastest usub, et Katõni massimõrv oli Stalini käsilaste kätetöö.

Positiivseks tuleb kahtlemata siiski pidada Kremli nõusolekut Katõni veresauna 70. aastapäeva tähistamiseks ja valmisolekut sel tseremoonial osaleda. Võib-olla ka seda, et Putin tunnistas hiljuti N. Liidu eriteenistuse vastutust Katõni veretöös; et ta käis lennuõnnetuse paigas. Üllataval kombel näidati pühapäeval ka Vene televisioonis maailmakuulsat, Oscariga pärjatud Andrzej Wajda filmi „Katõn“, mida on siiani blokeeritud.

Aga Katõni kohal hõljub tänagi surma vari. Pea kogu maailm leinab koos poolakatega mitte ainult nende juhte ja tippametnikke, vaid ka Katõni mõrvaohvreid.

Märkmed: