Sirje Kiin
Küsin, kas olete lugenud Käsu Hansu nutulaulu? Jah, just neid tartu murdes kirjutatud 32 salmi, mis algavad sõnadega „Oh! ma waene Tardo liin“ ning mis jutustavad sellest, kuidas Tartu linn sai Põhjasõjas 1704–08 purustatud ning hiljem hävitati vene vägede poolt, mida juhtis Peeter I. Käsu Hansu nutulaulu pani kirja Puhja köster Käsu Hans (Hans Käsk, Hans Kess) 1708. aasta paiku ning see ilmus trükis esmakordselt alles paarsada aastat hiljem 1902 (katkenditena 1894). Seda lõunaeestikeelset itku on peetud tähtsaks nii kirjandusloos kui ajaloos, Käsu Hansu on nimetatud lausa Eesti esimeseks ajaloolaseks. Nõukogude ajal oli tervikteose avaldamine keelatud, sest käsitles eestlaste küüditamist. Käsu Hans elas küll tundlikult kaasa rahva ja linna saatusele, kuid manitses nutulaulu lõpus rahvast ometi alandlikkusele. Kaastunne, kurbus, melanhoolia ja madal meel on küll väärtuslik traagiliste elu- ja ajaloosündmuste puhul, kuid võib osutuda eluohtlikuks, kui jäämegi sajanditeks kurtma ega oska või taha hinnata seda, mis meil olemas on.
Ikka ja jälle puhkeb alaväärsuses vaevlevaid vaidlusi selle üle, kas oleme üldse kultuurrahvas või matkime ainult haledalt sakslasi oma näitemängude, laulupidude ja pasunakooridega, kas oleme midagi omapärast andnud nn maailmakultuuri, mis on mitmeti mõistetav ning laialivalguv mõiste. Mäletan, kuidas pärast taasiseseisvumist Eesti kultuuriruum avanes ning tõttasime ahnelt maailma avastama. Kuidas siis luuletaja Jaan Kaplinski süüdistas eesti kultuurieliiti umbes sellise kujundiga, et me käituvat nagu vaesed külatüdrukud suure maantee ääres, kes pakkuvat uhkes tõllas möödasõitvatele rikastele välismaalastele müüa oma odavaid helmeid. Ja mõttes võis muidugi juurde lisada ka ihu. Nüüd blogib ja luuletab Kaplinski paraku peamiselt vene keeles, sest eesti keeleruum tunduvat talle ahistav ja keeletoimetajad väiklased. 1990. aastate algul kirjutas Kaplinski tihti soome ja rootsi ajakirjanduses arvamuslugusid, kuidas taasiseseisvunud Eesti rahvuslikkusele keskenduv poliitika areneb täiesti vales suunas (ta ei pidanud toona õigeks ka Euroopa Liiduga liitumist). Äsjane Nobeli kirjanduspreemia nominent pidas end tookord pigem skandinaavia ajakirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks, tahtmata olla eestlane.
Praegu leidub teisigi kurja sõna ja karmi pilguga eesti kirjamehi, kes kirjutavad eesti keeles eesti ajakirjanduses provokatiivselt, et häbenevad oma rahvast, keelt ning kultuuri ega taha enam olla eestlased, sest mõni käre poliitik, toimetaja või kohtunik on nad välja vihastanud. Üks neist vastandab eestlast ja inimest, kinnitades, et tema ei taha olla eestlane, vaid inimene. Järelikult eestlane polegi enam inimene?
Teine ootab maikuus tehtavat kohtuotsust lapsporno loomise (vaieldava) süüdistusega, kutsudes meid kõiki edaspidi kirjutama inglise keeles, mitte hirmsas ahistavas eesti keeles. Ometi koostavad kirjanikud-kolleegid mitte ainult tema, vaid kõigi loojate sõna- ja loomevabaduse kaitseks kohtule ja seadusandjaile kirju ning annavad tema kasuks kaitsja-tunnistusi, ehkki peavad tema kirjutist jälgiks ega suuda seda lugeda.
EKRE, opositsioonilise kärekonna (käreda paremerakonna) ainujuhiks tagasi „valitud“ Mart Helme, hariduselt ajaloolane, süüdistab omakorda eesti kultuuri saamatuses ja selles, et meie kultuur olla lahti öelnud rahvuslikest eesmärkidest: «Kui võrdleme 22 aastat esimest Eesti Vabariiki ning 25 aastat praegust vabariiki, siis näeme, et viimase 25 aasta kultuurisaavutused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud.» Kultuuritegelased rääkivat ainult rahast ja tegevat rohkem tsirkust kui tõsist kunsti.
Tuleksin nüüd arvamuste juurest faktide juurde: mitte kunagi varem ajaloos pole eesti keeles ilmunud nii palju raamatuid kui praegu. Näiteks 1938 ilmus 1636 eestikeelset raamatut, neist vaid mõnikümmend olid algupärased ilukirjanduslikud teosed. Viimastel aastatel on ilmunud kaugelt üle kolme tuhande eestikeelse raamatu aastas, neist üle kahe tuhande on eestikeelsed algupärandid. Mitte kunagi varem ajaloos pole tõlgitud eesti kirjandust võõrkeeltesse nii palju kui praegu (Mati Unt, Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Indrek Hargla, Toomas Vint, Kristiina Ehin, Jüri Talvet jt). Kunagi pole esitatud Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks nii mitut kirjanikku kui praegu (varem mitukümmend korda Under ja üks kord Tuglas, nüüd korduvalt Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Doris Kareva). Kui Helme küsib, kus on tänapäeva Tammsaare või Visnapuu, siis pole ta ilmselt lugenud Ene Mihkelsoni, Mats Traadi ega Enn Nõu vägevaid sariromaane eestlaste ajaloost, pole võtnud vaevaks tutvuda Hando Runneli või Kalev Kesküla tundlike isamaalaulude, Indrek Hirve hõrgu armastusluule ega Hasso Krulli jõuliste eepostega.
Kunagi varem ajaloos pole eesti muusika- ja teatrikultuur olnud nii viljakas kui praegu, pälvides loorbereid nii kodumaal kui välismaal (Pärt, Tormis, Tüür, Järvi, Kangro, Sumera, NO99, Estonia, Filharmoonia Kammerkoor, meeskoorid, üha osalejate-rohkemad laulu- ja tantsupeod). Võime uhkust tunda Priit Pärna maailmaklassi animatsioonikoolkonna, Sven Grünbergi filmimuusika, Oscarile kandideerinud „Mandariinide“ ja paljude teiste kultuuriheeroste üle. Eeskätt aga selle üle, et eestlane armastab eesti filme ja kasutab paljusid filmilauseid igapäevaelus lausa rahvaluulena.
Eesti keele kõnelejate arv pole kunagi varem olnud nii suur kui praegu: rahvusvaheline andmebaas Ethnologue loeb eesti keele kasutajate arvuks 1 124 250, Estonica entsüklopeedia annab arvuks 1 250 000 (neist 1,1 miljonit emakeelena). Aga mis peamine, eesti keele kõnelejate arv kasvab sel sajandil, mitte ei kahane nagu pikka aega varem, kinnitavad inimarengu aruanded. Eesti keelt õpetatakse ja uuritakse üha suuremal arvul maailma ülikoolides, praegu 30 välismaa kõrgkoolis. Eesti keele ja kultuuri positsioon maailmas on tuntavalt paranenud, seda ei ohusta miski muu kui meie endi vabatahtlik keelekäitumine, meie endi otsused.
Hea riigi indeksi kohaselt on Eesti maailmakultuuri panustamises olnud viimastel aastatel väga kõrgetel kohtadel (2014 6., 2016 11. koht). Simon Anholti jt koostatud hea riigi indeks näitab erinevatele statistilistele andmetele tuginedes, mil määral panustavad riigid maailma hüvanguks kuues valdkonnas: teadus ja tehnoloogia, kultuur, rahvusvaheline rahu ja julgeolek, maailmakord, planeet ja kliima, rikkus ja võrdsus, tervis ja heaolu. Kui mullu olime 163 riigi seas kokkuvõttes 39. kohal, siis kultuurilise panuse järgi kuulub Eesti järjekindlalt maailmakultuuri tippu. Eesti kultuur oli, on ja jääb meie kõige tugevamaks väärtuseks. Me ei paku maailmale väikesi, odavaid helmeid, vaid suurt, põlist ja hindamatut eesti kultuuri.