Ega ometi meie selles süüdi pole, et Euroopa Liidu – Venemaa kohtumine Samaras 18. mail nii kahvatu mulje jättis? Jäi ju Merkelil-Barrosol suud kinni lööma pidanud trumpkaart Putinil varrukast välja raputamata: et jätke juba ükskord see Venemaa kallal norimine ja vaadake, mis Eestis juhtub! Juba ammu olen teid hoiatanud: inimõigustest pole seal jälgegi, nüüd aga rüvetatakse veel fashismi võitjate pühamaid tundeid ka! Rõhutud venelaste taluvuspiir sai ületatud, nende õigustatud ülestõusu surus aga reaktsioonilise valitsuse ebainimlik politsei veriselt maha!
Sellest kavandatud bravuurikast süüdistusest jäi järele ainult kaeblemine vandaalitsejate ülekohtusest vahistamisest ja hilinenud arstiabist poevargale. Suure riigi aastaid ettevalmistatud ja täpselt ajastatud ettevõtmine vajus lössi nagu tühjaks jooksnud õhupall...
2006. a 9. mai sündmuste ajal ennustasin, et järgmise provokatsiooni ajal pussitatakse üks kena oma poiss surnuks, et oleks kelle pilti leinajate ees kanda ja meid süüdistada. Enam-vähem nii juhtuski. Tänu sellele, et meie valitsus nihutas sündmusi ettepoole, ei läinud aga kõik kavakohaselt – omade ja „pärismaalaste“ vahelist löömingut ei õnnestunud provotseerida. Kuigi selleks puudus alus, saime tapmise süüdistuse vene meedialt ikkagi.
Et pronkssõduri teisaldamisega toimunud sündmused polnud sisepoliitiline sündmus – kohalike „tõrjutud“ venelaste ainuke võimalus väljapääsmatust olukorrast pääsemiseks –, vaid meie sõbraliku naabri poolt pikka aega ettevalmistatud riigipöörde katse, on praeguseks kõigile selge. Kui presidendi ja riigikogu valimised oleksid kulgenud nii, nagu need meie naabri poolt ette olid nähtud, ei oleks see ülestõus küll ära jäänud, vaid oleks toimunud juba mullu läbi proovitud stsenaariumi järgi venelaste ja eestlaste kokkupõrkena. Selle tulemused oleksid aga olnud praegustele diametraalselt vastupidised.
Kuivõrd jõulisena see aktsioon tänavusel „võidupühal“ planeeritud oli, seda näitasid ettenähtud ülestõusust 10 päeva varem kiiresti kohalepaisatud löögirusika tugevus, jõuline vandaalitsemine ja hilisemad piiritagused reaktsioonid.
Kuigi ka mulle ei meeldi meie peaministri minevik, poliitilised võitlusvõtted ja esinemismaneer, ja kuigi ma venelaste pühakuju likvideerimiseks oleksin näinud sama efektiivset rahulikumat võimalust (Eesti Elu, 02.06.06), tuleb müts maha võtta peaministri tugeva, ettenägeliku, targa ja teguvõimsa valitsuse ees.
Meditsiinis võideldakse tapva haiguse vastu vaktsineerimise abil. Juba enne nakatumist viiakse organismi tõve nõrgestatud tekitaja, mille vastu organism suudab võidelda. Sel teel kutsutakse esile kerge haigestumine; organismi võitlusvõime tõuseb ning ohtlikku tõppe ei haigestuta. Meie luurele teatavaks saanud mässuliste tegevuskava häirimiseks ja ajakava rikkumiseks oli vaja monument õigeaegselt barrikadeerida, millega toodi sündmused ettepoole.
Kui mäss oleks jäänud ettenähtud ajale, „võidupühale“, ja selle juhtidel oleks õnnestunud kõiki oma sise- ja välisressursse koordineeritult rakendada, poleks mitte ainult mässu tulemus olnud teistsugune, vaid mässajad oleksid tõenäoliselt selle lavastanud nii, et isegi meie sõbrad oleksid meid süüdlasteks pidanud. Kui mõni provokaator või patrioot oleks kuju veel ka õhku lasknud, oleks väga lihtne olnud Eesti vastu üles kütta kogu maailm!
Selle vältis valitsuse adekvaatne reageerimine ja ainuõige otsus monument otsekohe peale rünnakut märkamatult sündmuspaigalt eemaldada. Lausa imetlusväärne, ja vene propagandamasinale täiesti ootamatu oli aga monumendi kiire paigaldamine tema uude asukohta kalmistul; mälestustseremoonia korraldamine sõja võitjatele sõja lõpupäeval ja venelastele nende võidupühal – päeval, mille nad olid kavandanud ülestõusuks. Üllatus lõi peaaegu tummaks isegi vene duumasaadikud – kui mitte arvestada monumendi transportimisel tekkimata jäänud „vene hinge lõhestavate“ pragude otsimist ja leidmist kuju sinelil. (Järgneb)