Jutt sellest, et venelased on siin „tõrjutud“, on puhtakujuline propaganda. Koos teenime oma igapäevast leiba ja koos sööme seda. Aga kus ta on ja kes ta on, seda peab igaüks ise siiski teadma. Kodutunde tekitamiseks öeldakse võõrkeelsetele – me vajame teid. No päris nii see nüüd ka ei ole. Neid, kes on meie ühiskonda sulandunud, vajame nii nagu kõiki omasid. Vaenulikke umbkeelseid aga küll mitte. Kui meil peaks tegemist tulema tööjõu puudusega, siis leidub küllaga selliseid, kes oleksid rõõmsad, kui saaksid meie ilusas ja hästi korrastatud riigis elada ja ei tuleks siia vihkama, oma dþungli-ajalookäsitlust peale suruma ega kipuks riiki kukutama.
Tegelikult on küll jutt siit või sealtpoolt vihkamisest ka vale. Lahkarvamusi ja tülisid tekib igal pool, kus inimesi leidub. Eriti aga siis, kui on erinevusi. Isegi Tartus, kus omal ajal oli ainult kaks poistekooli ja poisse eristas ainult eri värvi koolimüts, olid mõlemad muidugi teisest paremad – „ei tede poisid mede poiste vastu ei saa“ – ja kuigi haruharva, õnnestus mõnel nende vahel ka kaklusi provotseerida. Kui kerge on aga kakukullidel üksteise vastu üles ässitada neid inimhulki, kes erinevaid keeli räägivad ja üksteisest aru ei saa! Agressiivsetele poliitikutele on see lausa süllekukkunud kingitus! Vihkajaid siin muidugi leidub, aga need on palgalised vihkajad ja nende poolt hullutatud „faðismi vastu võitlejad“. See on meie oma seadusandluse viga, et me vaenu õhutavaid agitaatoreid karistada või maalt välja saata ei saa.
Meie sõbrad soovitavad meile, et käige nende teistest rahvustest immigrantidega rohkem läbi, siis hakkate üksteist paremini mõistma.
Rahvus pole suhtlemise takistuseks päris kindlasti mitte. Kui just üksikult soosaarelt ei pärineta, saab vaevalt oma geneetilise puhtusega uhkeldada. Kui palju eestlase geenides venelast leidub, ei tea. Siinsete venelaste geenidega on lugu aga veelgi segasem. Kui peale stalinlikku vene vere vennasrahvaste omaga segamist peaks siitpoolt Uuralit päritoluga venelasi veel säilinud olema, siis nende geenides on soome-ugrilast küll rohkem, kui nende keel seda arvata lubab. Tihedamat läbikäimist ei takista mitte rahvus, vaid keel ja kombed. Ja muidugi lakkamatu vaenu ässitav propaganda.
Võib-olla poleks aga ümarlaud sugugi paha mõte? Ainult selle laua taga ei peaks koos nõudmisi esitavate venekeelsetega istuma mitte häbelik-süüdlaslikud siinsed eestlased, vaid need, kes meid „vabastama“ tulnud Punaarmee eest välismaale põgenesid. Kindlasti oleks neil väga huvitav kuulda, millised on siinsete immigrantide rasked olmetingimused ja puudulikud kodanikuõigused. Mitte sugugi vähem huvitav ja uusi mõtteid äratav võiks aga siinse võõrkeelsete kogukonna esindajatele olla kuulda meie vabastaja poolt üle maailma laiali paisatud immigrantide olmetingimustest Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Kanadas, USAs, Austraalias ja teab veel kus. Võõrale maale sattunud inimestel on palju ühist ja nende südames on samasugused pinnud. Ühine on ka see, et võõra rahva seas elades hoiavad omad kokku, peavad oma õnnestumisi enda, ja ebaõnnestumisi pärisrahva süüks. Aga tahaks ka teada, millist osa etendas neis riikides töökoha leidmisel ja edasiõppimisel kohalik keel, kas nad esitasid nende riikide valitsustele nõudmise eesti keele riigikeeleks muutmiseks ja kuidas olid seal lood kodakondsuse saamisega. Selline teadmiste rikastamine võimaldaks meie venekeelsetel välja mõelda hoopis uusi nõudmisi ja mitte enam piirduda ainult nendega, mis on pärit Venemaalt ja pole sugugi suunatud immigrantide heaolu parandamisele. Sellisel ümarlaual võiks koguni selguda, et siinsel venekeelsel kogukonnal polegi „pärismaalastest“ erinevaid olmeprobleeme.
Mis puutub ideoloogiasse, siis koos N. Liiduga läks põhja ka võimas ideoloogia „tapa ja võta, kõik on sinu“. Suurepäraselt asendab seda vaenlaselt sõjasaagiks saadud ja ajakohaseks kohendatud loosung: „Russland, Russland über alles, über alles in der Welt!“ Seda loosungit tuleb kõlavalt hüüda, mahlakalt kirjutada ja pronksi valada!
Keelebarjääri kadumise vältimisel etendab olulist osa vene meedia, mis kihutustöö ja vaenu ässitamise kõrval ka venekeelsete kultuurilised vajadused rahuldab. Väga oluline on aga ka meie venemeelsete toel takerduv eesti keele paremale omandamisele suunatud muutuste sisseviimine koolikorraldusse. Koos sellega ka ulatuslikul umbkeelsusel baseeruv vene keele teiseks riigikeeleks muutmise nõue. On ju selge, et suure naabri keele omaks tunnistamine lämmataks meie identiteedi aluseks oleva eesti keele ja liidaks meid armsa naabriga ühte. Niisiis on selle nõude siht selge. Oma elujärje parandamiseks oleks aga siinsetele umbkeelsetele palju tulusam eesti keel ära õppida. Siit põgenema sunnitud eestlastel ei tulnud pähegi püüda võõral maal ennast eesti keelega elatada ja kohaliku keele õppisid nad ära kõik. (Erand kinnitab reeglit: üks haritud noormees ei viitsinud rootsi keelt ära õppida, ei leidnud seal endale meelepärast tööd, tuli siia tagasi ja sai tasuks10 aastat vangilaagrit.) Et meile saabunud immigrantide esimene põlvkond meie keelt ära ei õppinud, on mõistetav – siis pidime nende keele ära õppima meie. Aga teine põlvkond? Kas on põhjuseks motivatsiooni puudumine: milleks õppida, kui oma keel nii sealt- kui siitpoolt piiri nii kõvasti kõmiseb, et varsti enam muud kuuldagi pole?
Üldistuste tegemine on alati kahtlase väärtusega, ja kaugeltki kõiki venekeelseid ei saa ühe mõõdupuuga mõõta. Asja võib vaadata ka helgemast küljest: kui palju on siin sümpaatseid vene neide ja noormehi, arste, õdesid ja teisi, kes räägivad veel ilusamat eesti keelt kui meie ise! Pole sugugi kõik venekeelsed propaganda ohvrid, vaid saavad väga hästi aru, mis neile endile hea on. Võib-olla on lihtsalt veel liiga vara tibusid kokku lugema hakata. (Järgneb)