(Algus Eesti Elus # 25)
Samas pajas vene keelega podiseb naabri propaganda lemmikteema – kodakondsus. Kui Venemaa seostab umbkeelsetele kodakondsuse nõudmise inimõigustega, saab ta suurepäraselt aru, et need on kaks hoopis erinevat asja, mis on talle aga väga vajalikud, nii et ta sel kuumal teemal jahtuda ei lase.
Kas Eesti kodakondsust immigrandile või tema umbkeelsele järglasele nii väga vaja ongi? Inimese igapäevast elu selle puudumine ei häiri. Olenemata sellest, mis keelt keegi räägib, on kõigil alalistel elanikel niikuinii õigus oma elukohas elu korraldamisel kaasa rääkida; õigus kohalikesse võimuorganitesse valida ja valitud saada. Kui aga inimene kohalikku keelt ei oska, meie riigist ja selle struktuurist muud ei tea kui seda, mis talle piiri tagant pähe kallatakse, oleks küll kurjast lubada tal riigi valitsemisse sekkuda. Vene kodanike kriitilist piiri ületav hulk Eestis on muidugi ohtlik, kuid palju ohtlikumad oleksid umbkeelsed valimisõiguslike kodanikena. Millegipärast peab migratsiooniameti kunagine juhataja otstarbekaks mingit uut tüüpi, valimisõiguseta kodakondsust (EPL. Mõte 05.06). Miks peaks meile hea olema, kui inimene, kelle umbkeelsus näitab tema suhtumist meie riiki, tutvustaks ennast välismaal Eesti kodanikuna resp. eestlasena? Kas poleks talle kodakondsusetus, hall pass, siiski sobivam?
Kuigi Eestis elavale umbkeelsele pole kodakondsus oluline, on inimõiguslaste soovitus anda kodakondsus võimalikult kiiresti ja kergesti kõigile migrantidele, vesi vene veskile. See soovitus on peaaegu sama ohtlik kui kunagine patriootlike sõnade taha peidetud nn. 0-variandi nõue – anda kohe kodakondsus kõigile, kes Eestis elavad. Sugugi süütu pole ka humaansena näiv ettepanek anda kodakondsus vanakestele, kes niikuinii pole enam suutelised keelt õppima. Kergesti mõjutatava umbkeelse vanakese valimiskasti kukkunud hääl on võrdväärne kõigi teistega! Meie venekeelsele, eriti umbkeelsele elanikkonnale, on idanaabril oma propagandat teha palju lihtsam kui eestikeelsele; ja mida rohkem neid on, seda lihtsam on riigikogu ja valitsust venemeelsetega üle ujutada. Egas Venemaa meid ometi üle piiri tungivate vägedega vallutama hakka!
Võimu ülevõtmine parlamentaarsel teel on kõige kindlamalt sihile viiv tee. Esiteks ei anna see mingisugust kriitika võimalust teistele riikidele. Teiseks toimub see rahva enamikule märkamatult, tema enda kaasabil ja tuleb kõige odavam: rahvas ise maksab selle kinni. Kolmandaks annab see püsiva ja vastuvaidlusi välistava tulemuse (O.I.: „Punase paradiisi pärandus“ Tln 1998).
Kas pronksöö ülestõusu õnnestumisel oleksime jälle Venemaal palunud meid oma koosseisu vastu võtta? Võib ju fantaseerida, et vene rahukaitsejõud oleksid appi tulnud korda jalule seadma, kuid isegi see oleks EL-i ja NATO liikmesriigi puhul Venemaale asjatuid diplomaatilisi sekeldusi toonud. Kui aga Venemaa seda mingil põhjusel siiski vajalikuks oleks pidanud, poleks need rahukaitsjad-korraloojad kindlasti mitte Eestisse jäänud. Venemaale oleme me palju kasulikumad iseseisvana, aga tema poolt juhitava valitsusega.
Venelasele meelepäraste valijate ülekaalust üksi on aga vähe. Peab olema ka neid, kelle valimine tema võimu kindlustaks. Selleks on tarvis parteid, kes nad välja pakub. Parteide hulgas peab olema üks, kelle loosungid oleksid tema valijaskonnale meeltmööda. Luua selleks „venekeelsete partei“ oleks veidi nadi. Palju mõistlikum on luua mitte venekeelsete, vaid keelest ja rahvusest sõltumatult venemeelsete partei.
Kodakondsuse saanud venekeelsete kaasahaaramiseks on sellele parteile sobivaks loosungiks muidugi Eestis elavate venelaste huvide eest võitlemine. Eestlaste hulgas – välja arvatud vene ajal karjääri teinud „endised“ – pole aga venemeelsus pop. Kuid alati leidub rahulolematuid, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud. Miks siis mitte võtta loosungiks robinhoodlik „võtame rikastelt ja anname vaestele“ – astmeline tulumaks! Kas sel majanduslikult ka mingit mõtet on, pole oluline. Veneaegset hüüdlauset ümber pöörates: tähtis pole sisu, vaid vorm!
Kuid ülimalt tähtis on ka karismaatiline liider. Venekeelsetele lisab populaarsust sünnipärane seos nende kogukonnaga, nende keelne ja meelne sorav retoorika, kõigile venemeelsetele aga tihe side ja sõbralikud suhted Vene valitsejatega. Parteile tagab samuti pooldajaskonna elementaarpsühholoogiline efekt: kui liidri sõnad ja teod või tema pilt ja nimi on iga päev meedias, muutub ta Eestist lahutamatuks ja hääled kogunevad sinna, kuhu vaja.
Venemaal on pikaaegsed kogemused selles osas, kuidas ennast enamuseks nimetav vähemus võimule pääseb. Siin teeb oma töö ära kolmainsus: ajalookäsitlus, keelepoliitika ja kodakondsus. Aga meeldetuletuseks, et tegemist on endast tugevamaga, on aeg-ajalt siiski otstarbekas ka muskleid näidata.
Milline diplomaatiline tarkus nõuab, et me teeme ennast rumalamaks, kui me oleme ja teeskleme, et me ei saa arugi, millist sissisõda Venemaa meie tagalas pidevalt peab? Ega ahastamine Venemaa alati „ettearvamatu“ käitumise pärastki meile au ei tee. Venelase rumaluse taipame aga kohe ära – tunneme talle kaasa, kui ta ikka veel ühest ja teisest aru ei saa ning kiidame, kui ta vahel midagi juba taipama hakkab.
Üllatav on, kui seostatakse pronksöö sündmusi Putini isikuga ja Vene presidendi valimiskampaaniaga (Pm.AK 02.06). Kas tõesti selle pikaajaline ja väga mitmetahuline ettevalmistus ei sunni otsima tõsisemaid ja laiema haardega eesmärke? Riigipööre meie väikesel areenil pole ju eesmärk omaette, vaid ainult üks fragment suurest mängust. Vene riigipäid paneb paika sealne poliitiline, ülimalt kompetentne ametkond. Seda hinnatavam on meie pealejäämine ühes hoolikalt ettevalmistatud lahingus.
Aga sõda pole veel kaugeltki võidetud. Lahingu kaotanud väejuhid püüavad iga hinna eest mitte oma töökohtadest ilma jääda. Ega meile puhkeaega ei anta ja ettevalmistused uueks rünnakuks uuel tandril juba käivad. Kaotatud lahingus kasutatud relvad on vaenlasel laskevalmis ja enne pole meil põhjust hõisata, kui oleme nende laskemoona hävitada suutnud.
Kommentaar: Suur mäng väikesel areenil (5)
Arvamus
TRENDING
