Lugesin koolipõlves ühest lasteajakirjast sellist mõistulugu.
Ema noomib tütrekest: „Ära söö paljast vorsti, tee endale võileib. Me ei ole veel nii rikkad, et võiksime vorsti ilma leivata süüa.“
„Aga millal me nii rikkaks saame?“ küsib laps.
„Seda ma ei tea,“ vastab ema, „Aga kui me kogu aeg vorsti ilma leivata sööme, siis me ei saagi kunagi nii rikkaks.“
Miks see looke mulle meelde tuli? Aga sellepärast, et mingil ümberpööratud moel sümboliseerib ta Eesti tänase poliitilise debati põhiküsimust. Võimulolev paremkoalitsioon usub, et kasina ressursi panustamine sotsiaalsetele valupunktide lahendamisele pärsib Eesti edu eelduseks olevat majanduskasvu ja et vaesusega võitlemine tuleb lükata edasi aega, mil oleme selleks piisavalt rikkad. Sotsiaaldemokraadid ja nende mõttekaaslased osutavad aga ohule, et tänaste probleemide lahendamise edasilükkamisel on hind, mis võib meile maksta ei vähem ega rohkem kui eesti rahva ellujäämise.
Edasilükkamine läheb kalliks maksma
Õnnetuste kohta öeldakse, et kui hukkub üks inimene, on see tragöödia. Saab surma sada, on tegu katastroofiga. Miljon hukkunut on aga statistika.
Võib-olla mõõdab tänane riigivõim Eestit räsivat sotsiaalset kriisi samal viisil. Sel juhul on enam kui 30.000 vaesuses kasvavat last tõesti vaid statistiline number, mida saab vajadusel ilustada kõikvõimalike keskmiste näitajate abil. Ent tegelikult on selle numbri taga kümnete tuhandete perede tragöödia. Veelgi enam – ka siis, kui vaatame lastega perede vaesust vaid statistilise näitajana, peame arvestama selle pikaajalisi – võimalik, et korvamatuid – tagajärgi Eesti riigile ja rahvale.
Puuduses kasvanud põlvkond läheb ühiskonnale pikas vaates kalliks eelkõige seetõttu, et tuhandete noorte võimed jäävad lõpuni välja arendamata. Tööealistena jääb nende panus ühiskondliku jõukuse tootmisse kaugelt väiksemaks, kui see võiks olla. Lisaks näitavad uuringud, et vaesuses kasvanud inimeste tervis on kehvem, seega ühiskonnale kulukam, ja nende tõenäosus sattuda seadusega pahuksisse on samuti keskmisest suurem.
Niisiis tasub eesti rahva tuleviku pärast südant valutavatel inimestel tõsiselt mõelda, kumb on meie tulevikule suuremaks ohuks – kas parginurka ununenud punamonument või ehk hoopis see, et tuhanded Eesti koolilapsed lähevad õhtuti tühja kõhuga magama. Ja kas riigiisad peaksid tundma enam häbi kustunud lampidega Vabadussamba või pimedate akendega Eesti külade pärast.
Pärsitud debatt
Vaesusel on palju põhjusi, aga tänase majanduskriisi puhul on selge, et vaesust ei pea häbenema mitte niivõrd puudusse sattunud pered kuivõrd riigivõim, kelle käes on hoovad pakkumaks lahendusi. Eesti ühiskondliku mõtte paremal tiival on aastaid kultiveeritud usku: olla rikas on parem kui olla vaene, järelikult on rikas inimene parem kui vaene. On aeg, et see mõtteviis hakkaks murenema.
Oleks rumal arvata, et Eesti erakonnad jagunevad ühtedeks, kes tahavad teha Eesti jõukaks, ja teisteks, kes soovivad oma rahvast näha vaesena. Ma olen veendunud, et me kõik tahame näha tervet, tugevat ja õnnelikku Eestit. Aga ka õige eesmärgini jõudmiseks on mitu teed. Võimulolijad püüavad pahatihti seada väljapoole kriitikat mitte üksnes oma eesmärke, vaid ka nendeni jõudmise viisi. See viib ühiskondliku debati mandumiseni ja on Eesti huvidele kahjulik.
Mõttekrambid – olgu need siis seotud madalate maksude või statistilise majandusedu fetisheerimisega – on ohtlikud kasvõi seetõttu, et ei lase meil dünaamiliselt reageerida muutuvatele oludele. Kui majanduse kasvufaasis soovib riik soodustada säästmist, languse ajal aga turgutada tarbimist, siis ei saa ju olla nii, et mõlemat eesmärki aitab parimal moel saavutada ühesugune maksupoliitika.
Pluralism ja erinevate visioonide vaba konkurents on parim viis Eestit edasi viia. Selleks peab aga võim mõistma, et see, kes pakub alternatiive, ei ole riigi ega isegi valitsuse vaenlane.