Praegune olukord rajaneb suurelt osalt eelmise sajandi mõttemallidele ja nendest lähtuvale sündmustikule.

Üks marksismi tugevuse põhjustest 20. sajandil oli väide selle teaduslikkusest. Seda tunnustati üldiselt lääne ülikoolides, olgugi et marksism sisaldab palju müstilisi ettekujutusi, nagu areneks maailm ühes kindlas suunas, mille vastu pole võimalik võidelda. Areng oli antud, kapitalismi kriisid viisid maailma vaesustumisele, enne kui lõplik otsustav võitlus lõi aluse sotsialistlikule õnneühiskonnale. Marksistlike ennustuste taustal kutsusid kogu maailma kommunistid üles loobuma lühinägelikust mõtlemisest endale ja lükkama kõik kõrvale tulevikuühiskonna ülesehitamisel, mis tuleks meie lastelastele (võib-olla) kasuks. Selle kauge eesmärgi saavutamise nimel oldi valmis loobuma kaasaja vabadustest.

See oli ka Eestis ideoloogiliseks evangeeliumiks poole sajandi jooksul. Taasvabanedes taandusid küll selle suurimad prohvetid, aga jäid edasi väiksemad jüngrid, kes pole suutnud unustada oma nooruse dogmasid. Nende kajastused löövad aeg-ajalt välja, kriitikat võetakse valuliselt. Vanade asjade meenutamine ei meeldi neile. Ei nõuta siiski silma väljapistmist, pigem lepitakse suu kinnipidamisega. Seda pole kerge saavutada, sest tolle aja haavad on liiga sügavad. Neid pole tegelikult võimalik parandada, aga saaks analüüsida.

2007. a. lõpul teatas president Toomas Hendrik Ilves kavatsusest ellu kutsuda Eesti Mälu Instituut. See asutati 1. veebruaril 2008 eesmärgiga uurida inimõiguste rikkumisi Eestis ja Eesti Vabariigi kodanike suhtes aastatel 1944-1991. Selle võimalusi katsusin tookord analüüsida pikemas kommentaaris (EE 09.05.2008).

Asjad käivad aegamööda, aga liiguvad siiski. Alles möödunud aasta detsembri algul anti teada sellega seotud rahvusvahelise komisjoni koosseis. Instituudi nõukogu koosneb juristidest ja ärimeestest. Rahvusvahelises komisjonis on minu arvates eriti pädev rootslane Kristian Gerner, kes on nende probleemidega tegelnud ja pole ka kartnud oma arvamust välja öelda.

Sellel teemal oli 15. detsembril ETV saates „Vabariigi Kodanikud“ arutlus, milles osalesid Jaak Allik, Indrek Tarand, Iivi Masso ja Meelis Maripuu. Allik väitis, et polevat vaja uurida kommunistide inimõiguste rikkumisi, kuna eestlased teadvat nagunii, et kommunistlik võim pani toime kuritegusid. Instituut peaks tema arvates selleasemel keskenduma küsimusele, kuidas oli okupatsiooni tingimustes võimalik, et paljud eestlased said hea hariduse; et tegutsesid edukalt teadlased ja kultuuriinimesed, kes jätkavad seda juhtivalt ka taasiseseisvunud Eestis. Ta küsis, kas pole midagi muutunud pärast N. Liidu lagunemist ja kas tuleks uuesti hakata küüditama ministreid, kolhoosiesimehi ja ärimehi, kuna nad sündisid valel ajal ja olid kompartei liikmed.

Okupatsiooni pehmendamine on ka laiemalt Eestis nüüd moes. Alliku paralleel, nagu „jahitaks“ nüüd kommuniste samamoodi kui nõukogude ajal rahvavaenlasi ning nagu oleks praegune moraalne hukkamõist võrdväärne küüditamistega, ei pea ju paika. Kas oli Alliku ENSV ajal mõni dissident minister nagu tema ise vabas Eestis? Saates toodi vastuargumendina esile, et tuleks uurida ja dokumenteerida kommunistide poolt toimepandud kuritegusid põhjusel, et kui praegune okupatsiooni kogenud sugupõlv on manalasse lahkunud, saaks uus generatsioon ammendada ajaloolisi teadmisi uuringute põhjal koostatud ajalooraamatutest.

Kui neid uuringuid pole tehtud, on olemas muidugi okupatsiooniaegsed „tõe” allikad, näiteks Stalini konstitutsioon, mis annab väärkujutluse N. Liidust kui suurte vabadustega inimsõbralikust riigist. Saates rõhutati ka, et ei kavatseta otsida süüdlasi üksikisikute seas ehk teisisõnu – vallandamisi ja küüditamisi pole endistel kompartei liikmetel vaja karta.

Paistab, et Jaak Allik püüab N. Liidu okupatsiooni näidata võimalikult heas valguses. Oli ju tema isa, Hendrik Allik ka selle vader, nii on ta oma kaitsekõnega kaudselt järjepidevuse hoidja. Ta on ka varem öelnud, et suur osa küüditatutest tuli tagasi heas seisukorras – kuidas neid aga vastu võeti? Ta ei arvesta ka seda, et tegelikult elati suures vangilaagris, kust välja ei saanud ja mille reeglitele tuli tingimusteta alluda.

Loomulikult edendatakse ka diktatuuride tingimustes teadust ja kultuuri, aga seda vaid juhendatuna ja suunatuna süsteemi poolt. Uus haritlaskond ja kultuurikiht tekkis pigem okupatsiooni ja repressioonide kiuste. Endise süsteemi varasemal teenril ja praegusel sümpatiseerijal Jaak Allikul, kes ju viimseni jäi komparteile truuks, on nüüd suurem tegevusvabadus kui varem, kuna Moskva teda enam korrale ei kutsu ja Brüssel tema tegevusse ei sekku. Kaotajateks on jäänud enamus neist, kes lootsid oma riigist leida teist, õiglasemat ühiskonda.

Mälu Instituut annab mitmele ajaloolasele tööd, aga välismaalaste lõpphinnang on tavaliselt ettevaatlikum ja tagasihoidlikum. Loodetavasti ei kujune see mingiks riiklikult autoriseeritud ajaloolise poliitkorrektse mälu definitsiooniks.

Märkmed: