Uudistekanalid näitasid eelmise reede õhtul üksteise võidu ajaloolist momenti, kui USA riigisekretär Hillary Clinton ja Vene välisminister Sergei Lavrov vajutasid üheskoos rõõmsalt punasele nupule, mis pidi sümboliseerima uut algust USA-Vene suhetes.


Nupuke aitab suhteid siluda?

Kuigi pr. Clinton väitis, et õige venekeelse sõna leidmisega punanupule olevat nähtud palju vaeva, osutus see valeks. „Peregruzka“ tähendab teatavasti ülekoormust, mis andis sellele sümboolsele sõbralikule zhestile naljaka varjundi.

Nupp on viide Ameerika Ühendriikide asepresidendi Joe Bideni Müncheni julgeolekukonverentsil antud lubadusele alustada USA ja Venemaa suhetes puhtalt lehelt ning vajutada reset- ehk taaskäivitamise nupule.

USA-Venemaa suhted jõudsid president George W. Bushi ametiaja lõpul oma madalaimasse punkti külma sõja lõpust alates, millele andis eriti suure hoobi president Bushi administratsiooni kava paigutada võimalike Iraani raketirünnakute vastu kaitse- ehk tõrjekilbi elemendid Poola ja Tshehhi territooriumile. President Barack Obama valitsus aga suhtub plaani märksa väiksema innuga ja on asunud selle võimalikke variante üle vaatama.

USA uue administratsiooni üheks prioriteediks näibki olevat suhete silumine Venemaaga. See „tiivaripsutus“ Moskvaga on äratanud aga rahvusvahelist tähelepanu ja kutsunud Euroopas esile murelikke reaktsioone.

Küllap seetõttu tõttaski välisminister Clinton kinnitama Euroopa riikidele, et koostööplaanid Venemaaga ei vähenda mingil määral Ühendriikide toetust Balti ja Balkani riikidele, Gruusiale ega ka ülejäänud Euroopale.

„Nendel riikidel on õigus olla iseseisvad, vabad, teha oma otsuseid ja valida oma tee ilma Venemaa-poolse sekkumiseta,“ ütles pr. Clinton.

Raketikilp jääb rajamata?

Juba eelmisel reedel vihjati võimalikule kompromissile raketikilbi asjus, mis on ju tegelikult mõeldud kaitsemehhanismina Iraani ohu eest. Iraan reageeris sellele pühapäeval omalt poolt järjekordse kaugmaaraketi katsetusega. Äsjane uudis räägib ka sellest, et Iraanil on tuumapommi loomiseks piisavalt tuumakütust. See kõik peaks maailma eriti valvsaks Iraani suhtes muutma.
Välisminister Lavrov ütles Genfis 7. märtsil desarmeerimiskonverentsil ajakirjanikele, et Moskva suhtub süsteemi Ida-Euroopasse paigutamisse kui ähvardusse, mis võib kätkeda ohtu Venemaa strateegilistele huvidele.

Siin on siis tõsine dilemma USA uuele administratsioonile.

Kas keegi kuulab Garri Gasparovit?

Ajaleht The Wall Street Journal avaldas 5. märtsil endise malemaailmameistri ja praeguse Vene opositsionääri Garri Gasparovi artikli Beware of Doing Deals With Putin, milles ta hoiatab USA-d liiga soojade suhete loomise eest Moskvaga.

Gasparov on aastaid tagajärjetult püüdnud venelaste silmi avada süveneva diktaatorluse suhtes. Tal on vähe pooldajaid ja teda ei kuulata. Siiski on mõned lääne väljaanded tema artikleid avaldanud ja talle tähelepanu pööranud.

Gasparov kinnitab, et peaminister Putini kabinet võitleb praegu meeleheitlikult oma poliitilise püsimise eest, mis on tema hinnangul hea uudis. Halb uudis on aga Gasparovi sõnul see, et president Barack Obama administratsioon saadab Moskvale mitmeti tõlgendatavaid signaale.

Gasparov viitab Obama salakirjale Vene president Dmitri Medvedevile, millest teatas New York Times (vt. EE # 10, 6.03.) ja kirjutab, et Moskva häälekas protest raketitõrjesüsteemi paigaldamise vastu Euroopasse pole põhjustatud mitte hirmust, nagu see võiks Venemaale ohtlik olla, vaid et sellega püütakse rahva tähelepanu kõrvale juhtida riigi siseprobleemidelt.

Putini valitsus toetub peamiselt õlimüügist saadavatele sissetulekutele ja opereerib nendega, mistõttu pingete üleskruvimine Lähis-Idas ja sellega seotud õlihinna võimalik tõus maailmaturul vastab Kremli huvidele. Gasparov on veendunud, et USA ei suuda veenda Moskvat lõpetama Lähis-Ida terroristide varustamist vene relvadega ega ohjeldama Iraani tuumaambitsioone. See pole Venemaa huvidega kooskõlas, kinnitab Gasparov ja väljendab imestust USA riigisekretäri Hillary Clintoni poolt Jaapanis peetud kõne üle, kus ta teatas, et USA julgeolekusüsteem toetub kolmele „d“-le – kaitse (defence), diplomaatia ja areng (development). Aga on ju veel neljas „d“ – demokraatia –, meenutab Gasparov. Kas pr. Clinton unustas selle meelega või kogemata?

Häirivaks peab Gasparov ka asepresident Joe Bideni ülalmainitud ideed taaskäivitada suhete nupp Venemaaga. Gasparovi arvates oleks see lihtsalt ajaraiskamine, sest ükski uus algus ega puhtalt lehelt alustamine ei sunniks Vene võime rahvusvahelisel areenil oma käitumist muutma ega autoritaarsusest loobuma.

Ajal, mil Kremlile pakutakse kõiki neid soodsaid tehinguid ja ulatatakse palmioksi USA-st, on Putini-Medvedevi rezhiim jõudnud kokkuvarisemise äärele, kinnitab Gasparov. Selle märgiks on julgeolekujõudude täiustamine. Veebruaris loodi Moskvas sõjaväestatud kriiside reguleerimise keskus, mille ülesandeks on rahutuste mahasurumine.

Gasparov kirjutab, et Venemaal on tõusmas rahva rahulolematus ja viha valitseva reziimi vastu. Majandusliku õitsengu illusioonide aeg on keskmise venelase jaoks lõppenud. Võimumehed püüavad aga praegusel kriisiajal oma isiklikku varandust päästa.

Gasparov juhib tähelepanu ka äsjasele Vene-Hiina tehingule, millega Venemaa müüb Hiinale õli üliodavalt – vaid 20 dollariga barreli eest. Vastutasuks annab Hiina Venemaale 20-ks aastaks 25 miljardit dollarit laenu. Tõeliselt tugevatel riikidel pole põhjust astuda selliseid meeleheitlikke samme, arvab Gasparov. Ta küsib, kas selles olukorras tahab USA tõesti päästa Venemaa korrumpeerunud süsteemi.

Artikli lõpuosas rõhutab Gasparov veelkord, et Lääs ei tohiks järele anda kiusatusele luua mugavaid ja meeldivaid suhteid praeguse Vene valitsusega ja lisab, et Venemaal räägitakse praegu juba avalikult Putini-järgsest ajast, seda teevad isegi tema lojaalsed jüngrid.

Aga kas keegi üldse kuulab, mida Garri Gasparovil öelda on?

Märkmed: