See „K“ on nüüd seatud glasuuritud kohupiimajuustukeste ehk kohukeste reklaamplakatitele, nii et kohukestest on saanud ühtäkki K-kohukesed. Uurides kõnealust pahandusetekitajat lähemalt, selgub, et „K“ hõivab plakatil prominentse koha ja sõna „kohuke“ näib sellega võrreldes nagu hiir elevandi kõrval.
Kõmisev „K“
Häda on selles, et kõnealune „K“ meenutab ilmselgelt Keskerakonna sümbolit, mis on ju teatavasti samuti täht „K“, ja seda isegi graafilise kujunduse poolest. K reklaam on sobivalt ja osavalt ajastatud — just kohalike valimiste eelõhtule.
Ehkki mõnede arvates on tegu juhusliku kokkusattumusega ja teiste meelest süütu pisipettusega, arvab õiguskantsler Allar Jõks teisiti. Ta peab K-kohukese reklaami poliitiliseks ja politsei on juba alustanud väärteo menetlemist. Jõksi sõnul ei tohi reklaam olla eksitav: „Arvestades /.../ reklaamide ülespaneku aega ning seda, et reklaam on paigutatud kohta, kuhu varem on paigutatud valimisreklaam, on ilmne, et tegu pole mitte toidureklaami, vaid poliitilise reklaamiga,“ ütles Jõks. Ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu hinnangul on tegemist otsese Keskerakonna poliitilise välireklaamiga, mis on aga teatavasti seadusega keelatud.
Loo muudab pikantseks asjaolu, et kohukese reklaami autor on agentuur Idea, mis on siiani teinud kõik suuremad Keskerakonna kampaaniad. A/Si Kohuke müügijuht kinnitab, et K-täht pole mitte ainult Keskerakonna, vaid ka kohukese algus- ja reklaamitäht ning hurjutab neid, kes üritavad süütu piimatoote poliitikaga ühte patta panna. Mine sa võta kinni! Teda siiski eriti ei usuta ja uus poliitiline skandaal kogus nädala edenedes järjest enam tuure.
Tuleb nõustuda firma „Powerhouse“ juhi Janek Mäggiga, kes ütleb, et tegemist on hea turundusnipiga, millest võidavad nii Keskerakond kui kohukeste tootja. Isegi need, kes muidu K-reklaamist külmalt mööduksid, otsivad seda nüüd tänavatel. Ometi näib, et kohupiimatoodete identiteedi varguse abil toimepandud Keskerakonna reklaamitrikk ei läinud läbi ja vastust tuleb neil selle eest veel anda. Milliste tagajärgedeni see võiks viia, ei oska täna keegi öelda. (Vt. samal teemal ka Üllas Linderi artiklit lk.2).
Shiboletid — tähtis täht sh
Mihkel Mutt kirjutas 19. veebruaril 1999 ajalehes Sirp, et Kanadas viibides kohtus ta kahe siinse nimeka teadlasega — dr. Vello Sermati ja dr. Endel Tulvinguga viimase kodus. Räägiti eesti keelest, mida dr. Tulving peab eestluse identiteedi kandjaks ja eesti meelest, mida äsja igavikku lahkunud dr. Sermat pidas eestluse identiteedi kandjaks. Mihkel Muti seisukoht selles küsimuses oli: „Me oleme geneetiliselt täiesti segatud, meil pole religioosset ega mingit muud tuntavat eripära, mis eristaks meid selgelt muudest rahvastest. Seepärast: kes räägib eesti keelt esimese keelena, see ongi eestlane.“ Majaperemees küsis: „Aga kas te teate, mis asi on shibbolet?“ Dr. Tulving vihjas loole Piiblist, Kohtumõistjate raamatust, kui Efraimi mehed läksid tüli norima gileadlastega. Pealik Jefta purustas efraimlased ning vallutas Jordani koolme. Kui Efraimi põgenikud tulid koolmele, et oma poolele tagasi pääseda, küsisid gileadlased igalt eraldi: „Kas sa oled efraimlane?“ Ja kui too vastas „ei“, siis kästi tal öelda sõna „shibbolet“. Kui ta selle esimese tähe sh hääldas õigesti, lasti tal minna. Kes sellega toime ei tulnud, tapeti.
Siin võis siis ühe tähe õigesti või vale hääldamine olla elu ja surma küsimus; märksõna, mille alusel eristati omad võõrastest. Identiteedi vargus ei läinud läbi ka siin.
Tülikas „õ“
Eks meil, eestlastelgi ole oma tähekene, mille põhjal otsustame, kas tegemist on hiidlase, saarlase või mandrielanikuga. Venelastel selle tähega probleemi pole, sest nende tähestikku kuulub samuti „õ“. Aga neid tunneme ju sellest hoolimata ära aktsendi põhjal. Vaid üksikutel muulastel õnnestub eesti keel perfektselt omandada. Enamus neist pole huvitatudki meie identiteetist. Ajakirjanduses on aga aeg-ajalt juttu nendest venelastest, kes on valmis isegi oma nimest eesti identiteedi omandamise nimel loobuma. Miks? Kas seda pidada positiivseks või negatiivseks? Kas nad soovivad tõesti nii väga lõimuda Eesti ühiskonda või on siin varjul mingi muud petlikud motiivid?
Aga tagasi õ-tähe juurde, mida on raske hääldada ka noorematel väliseestlastel — jah, nendegi „keelemurde“ tunneme ära.
Kui teatud teatud tähtede hääldamisviisile lisada veel mõni komme, lendsõna, harjumuspärane roog vms, mida oleme oma lapsepõlvekodust kaasa võtnud, võime eestlasedki päris kenasti paika panna. Aga ega need pisikesed eripärad võta meilt eestluse identiteeti! Meil on midagi enamat — meie ühine kultuuripärand; asjad ja mõisted, millest ainult meie, eestlased, aru saame. Lakkamatu vaidlus selle üle, kas identiteeti (lihtsamalt eneseteadvust) kannab keel või meel, saavutab kompromissi just keele, meele ja meile ainuomaste tavade ja teadmiste põimumises. Mihkel Mutt küsib oma artiklis, mis võiks eesti keelt valdavale võõramaalasele näiteks öelda väljend „must lagi on meie toal“ või on ta midagi kuulnud Arnost, kellele õpetaja Laur kinkis viiuli? Kas ta teab öelda, kelle koerad olid Irmi, Armi ja Mustuke? Need on meie shibboletid, mida hoiame kiivalt endale. Ja varastada me neid endalt ei lase. Isegi tähe „õ“ perfektne või mitteperfektne hääldamine ei muuda siin midagi.
