Tallinna päevaga tähistati linnale Lübecki õiguse andmist 15. mail 1248. Lübecki õigus on Tallinna ja kogu Eesti jaoks käegakatsutav tõend Euroopasse kuulumise kohta. Tallinna päev tõi tänavaile keskaegset hõngu, öeldi eesti pressis. Kuid mitte ainult seda — päevale andsid sära ja kaalu teisedki tseremooniad. Esimest korda tuli kokku linna Aukodanike Kogu ning kõrgkoolide esindajad allkirjastasiud leppe Tallinna Ülikooli asutamiseks.
Uudse ürituse avamisel olid kohal nii linnapea Edgar Savisaar, kes tahab taastada Tallinnas keskaegseid traditsioone, kui ka peaminister Siim Kallas. Linnarahvast lõbustasid narrid ja tänavamoosekandid, tõsisema muusikahuviga rahval oli võimalus viibida kirikutes korraldatud kontsertitel. Haruldased pildiseeriad tollest üritustest tõmbavad vaatajat vastupandamatult Tallinna. Tallinn on populaarne reisisiht. Interneti otsimismootor Google pakub 476.000(!) artiklit ja muud teadet Tallinna kohta. Välispress pöördub ikka ja jälle tagasi Tallinna müstikat, ilu ja arengut imetlema.
Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi näeb Tallinna aga hoopis teistmoodi. Tema esmaspäevases juhtkirjas on juttu ühest möödunud aastal Tokyos toimunud Eestit tutvustavast seminarist. Seal olevat valitsenud üpris unine ja igav meeleolu - tõsised eesti mehed kõnelnud oma puises inglise keeles jaapani ärimeestele. Kuid järgnevalt demonstreeritud Eestit tutvustav videofilm sundinud ühekorraga igavlevaid jaapanlasi end sirgu ajama ja suure põnevusega ekraani vahtima. Hõbemäe arvates oli filmis kujutatud Tallinn palju nooblim kui London ja romantilisem kui Pariis. Lisaks Barbie taolistele kaunitaridele ja tõeliselt mehistele meestele olid filmile ära mahtunud kõrghooned, sahisevad liftid ja kõik tehnikaimed. Hõbemägi kinnitab aga, et tema sellises Eestis küll ei ela, ehkki töötab kesklinnas. Talle näib, et filmile oli jäädvustatud mingi ebareaalne Super-Eesti, mida tegelikkuses ei eksisteerigi — see olevat üksnes tele-ekraanil ja rezhissööride peas. See Super-Eesti asub tema sõnul väikesel maalapikesel, kuhu kutsutakse välisinvestoreid ja rikkaid turiste. Kas tegemist on reklaami või lihtsalt pettusega, küsitakse kõnealuses juhtkirjas.
Prantsuse sotsiaalteadlane Jean Baudrillard väidab, et tarbimisühiskonnas toimub väliskeskkonna tõlgendamine kindlaks määratud märkide ja väärtussüsteemide kaudu, üheks sellise süsteemi loojaks ongi reklaam.
Oleks ju üpris kentsakas, kui Tallinna reklaamitaks näiteks filmide või fotodega Kopli barakkidest ja sõjaeelsetest korrastamata puulobudikest. Kas need võiksid tõesti olla Eesti pealinna visiitkaardiks? Torontos, New Yorgis, Tokyos ja Amsterdamis on ju samuti vaeste linnaosad; kas keegi on fotosid nendest näinud turismiväljaannetes?
Kuid Tallinnal on lisaks kõrghoonete külmale ja kiiskavale ilule veel pakkuda vanalinna võlu, mis on läänelikule linnale omamoodi veetlevaks boonuseks.
Nii populaarne kui tornide linn Tallinn ka on, vajab ta tänagi veel hädasti uusi välisinvesteeringuid. Reklaamil on seejuures väliskeskkonna tõlgendajana oluline roll täita. On rahvusvaheline tava esitleda oma riiki tema fassaadi ja mitte tagaõue kaudu. Eestil tuleb pidevalt maailmale midagi tõestada — kui vaja, siis ka peegelfassaadidega kõrghoonete abil, mis tahes-tahtmata on saanud arenenud riigi tunnusmärgiks. Muidugi ei muuda need olematuks ühiskondlikke probleeme ja lõhesid. Küllap eksisteerib karm reaalsus käsikäes pealinna iluga veel kaua aega edasi.
Kuid eestlastel ei pruugi end süüdistada ega alaväärsuskompleksi all kannatada — küllap muutuvad asjad aja jooksul paremaks; edasiminekut on ju praegugi märgata.