Venelastele on alati olnud tähtis haarata kinni ajaloolistest lahingutest - kas võidu või kaotuse perspektiivist, pole tähtis. Võit tähendas heroilist vastupanu, mis viis vastase põlvili, kaotus tähendas samuti heroilist vastupanu, mida ei tohi unustada. Selline on ka mujalgi lähenemine - „remember the Alamo“ on praegugi jänkide populaarne vastupanulause - aga venelasel on veres võidumälestused, üdis kaotuste tasategemise revanshiiha. Seda ehk rohkem kui ühelgi teisel rahval, ajalootaustal.

Kes ei mäletaks Nõukogude aegseid sõjaväelaste paraade, tankikolonn kolonni järgi, jalaväelased tundide kaupa taktsammul tribüünist mööda marssimas, kinnitades suure 'rodina' väge ja võimu. Tuli omadele ja teistele meelde tuletada, et võidukas rahvas suudab ka kaotustest mööda minna.

Mida nn Suures Isamaasõjas oli palju. Vaid arvud päästsid venelase naha, kahurisöödaks saadeti laviinide kaupa mehi, saksmann pingutas üle kahel rindel.

Sõda on jube, ei saa seda kuidagi õigustada. Ent militaristlik lähenemine on muinasajast saadik olnud osa rahvuslikust enesemääramisest. Lõvid ja kristlased Roomas, täna Bush ja Saddam - ei muutu miski halastamatu lõõsa all.

Sellest suurest koledast sõjast, mis Euroopa pahupidi pööras ja paljudelt väikerahvastelt võttis enesemääramise õiguse, on juba palju aastaid möödas. Elus on mehi, kes veresaunast pääsesid - nagu Dieppe’i all - kes märgivad nukruses kogunenud aastakümneid, mis laekunud koledast aastapäevast. Ellujäänud saavad seda teha. Seda teadmises, nagu Dieppe rannas, et ohverdati suurema võidu huvides tapatalledena häid inimesi. Kanadas pole Dieppe’i unustatud.

Venemaal ei saa unustada Kurski. Kahe aasta eest, 12. augustil hukkus Venemaa laevastiku hiilgus, tuumaallveelaev Kursk, hävis 118-liikmeline meeeskond. Tänaseni pole piisavalt selgitatud, mis täpselt toimus.

Kursk on vene ajaloos määrava nimega paik. Juba 10. sajandil asus seal oluline K’yevan Rus linnus - mille osatähtsusest saab Lavrenti kroonikast lugeda. Kuulus kunagi ka Leedu suurvürsti haldusesse, ajalooliselt aga ikka venelaste linn. Kursk asub tähtsal ristteel - ristmikult viivad teed sealt Harkovi, Voronezhi, Kiievi ja Moskvasse. Eks sellepärast saksa väed ründasid juulis 1943 Kurski.

See oli II maailmasõja tähtsamaid strateegilisi lahinguid. Ka suurim tankilahing selles sõjas. Kuus nädalat kärkisid kahurid ja mürsud, roomikud vastasroomikutes kinni, tankistid olevat isegi käsikähmlustes võidelnud, kui pihtasaanud tankid enam liikuda ei saanud. Sakslased nime järgi võitsid pika lahingu, kuid suurte kaotustega. Pyrrhose võit, kuna edu oli tähtsusetu, vastupanu nõrgendas ründamisvõime. Punaväed suutsid tänu arvudele hiljem purustada saksa Blitzkrieg grupeeringuid, ja peatada kallaletungi. Nagu Borodinogi, läks Kursk ajalukku kui määrav, vastupanu kinnitav lahing.

Slaaviuhkus. Eilses elamine tähendas, et valiti tuumaallveelaevale selline ajaloohiilguses särav nimi. Ei saanud ju keegi ette aimata, et nagu tankitorudesse võib mürsk kinni jääda, saab sama asi juhtuda torpeedoga.

Nii on vähemalt ametlik seletus, kaks aastat hiljem, kümmekond kuud pärast seda, kui raudne kirst Barentsi mere põhjast kuivale tõsteti. Ametlikud seletused on pahatihti kahtlased - kui pardal oli 118 meeskonnaliiget, kes hukkusid, siis miks leiti vaid 115 laipa? Sellised tegurid on kõmumasinad pannud kõlama nii Venemaal kui mujal. Võllahuumorit lisab see, et kadunud meremeeste omaste hulgas on neid, kes tahavad vene riigi käest kahjutasu - ameerikalikult väljapressimine - kuna ei olda rahul ametliku versiooniga.

Ametlikud versioonid on samuti pahatihti sellised, mida esitatakse vajaduse korral, rahustamaks neid, kes muidu kohtuprotsesse ehk alustaks. Kuidagi ei saa ümber, mööda ega üle, nagu saksa Panzeridki tankitõrjest, sellest, et vene sõjajõud Kurski saatusest tõtt ei räägi.

Mis omakorda tekitab sensatsionalismi. Kui näiteks septembris 1994 “Estonia” põhja läks, siis tänaseni on küsimusi, mis põhjusel. Nähakse nii enese ees kui taga varje. Vähemalt kaks raamatut on ilmunud, mis käsitlevad Estonia huku sensatsiooniliselt, tõlgitud mitmesse keelde. Konspiratiivteooria sai jälle süsti. Hea näide on WTC ja 11. septembril toimunu ümber keerlev. Prantsusmaal ilmus raamat “L’Effroyable imposture” (Kohutav pettus), mis väidab, et Ameerika riik oli katastroofi korraldanud. Bestselleriks saanud raamatu autor Thierry Meyssan ise on avalikult tunnistanud, et see on vaid teooria, millele tal kinnitavaid fakte pole olemas. Sellele sarnane lähenemine on 1999. aasta Moskva korterimajades toimunud plahvatuste seletamine, kas tshetsheenid või vene võim ise, või...?

Oleks lihtne jätta terve Kurski krempli vene sõjaväelaste lahendada. Kuid Pavel Felgenhauer, nimekas vene sõjavägede analüütik, hoiatas Moscow Times’is 15. augustil, et seda just ametivõimud soovivad. Kui alul näidati näpuga Lääneriikide poole, tehti seda võimetuses - vene võimud petsid oma rahvast algusest peale, väidab Felgenhauer. Alul lootuses, et Kurski meeskond oli pärast kahtlast plahvatust elus, hiljem anti seletus, et USA allveelaev “kogemata” rammis Kurski - kõike neelati alla. Felgenhauer saab hästi aru, et Vene riigijuhtidel on vaja suunata Tshetsheenias toimunust, helikopterite õnnetustest, Kiievi air show õnnetusest ja teiste hukkunute saatusest tähelepanu mujale.

Kursk on sellena siis praegu huviobjekt, kalev, mille taha saab peita palju.

Ning eks keskmine venelane, kes rahus suples Mustas meres Novorossiiski lähistel, samas kui tulvavette uppunute laipu rannale tiriti, vajab sellist lähenemist.

Võib niisiis julgelt ütelda, et nagu WTC’ga, “Estoniaga” ja paljude muude sarnaste tragöödiatega, jääb Kurski hukk avalikult seletamatuks. Sama kindlalt, nagu Kurski lahing ise, saab siis allveelaevast mitte 'memento mori', vaid ajalooline sümbol neile, kes oskavad selliseid asju kuritarvitada.

Märkmed: