Henn Põlluaas, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees
Seoses tänavuse Tartu rahu 90. juubeliga on sobivn hea heita pilk ajas tagasi ning vaadata, mida kirjutasid Eesti ajalehed vahetult peale Tartu rahulepingu sõlmimist – siis, kui vaid viivu eest olid lõppenud verised võitlused meie iseseisvuse ja riikluse püsimajäämise nimel. Kuidas nägid seda kaasaegsed, milliseid mõtteid ja tundmusi see neis tekitas ning kas ja kuivõrd on arusaamine selle sündmuse tähtsusest aja möödudes muutunud? Kas meie ja eeskätt meie tänased riigijuhid oskavad hinnata ja hoida meie isade poolt kättevõidetut?
Postimees kirjutas:
„Suur ajalooline silmapilk oli see, kus rahu Eesti ja Venemaa vahel alla kirjutati, küll kõige tähtsam silmapilk meie rahva seitsmesaja aastases vaevarikkas ajaloos. See oli see silmapilk, kus kindlustati kõigi nende kangelasmeeliste tegude, jõupingutuste ja ohvrite vili, mis meie võrdlemata vahva sõjavägi ja laevastik, iga üksik mees nende seas, aastapikkuses verises võitluses on toonud, nende raskuste tasu, mis terve meie rahvas vana Eesti visadusega kannud. Alles nüüd võime öelda, et meie riiklikule majale kindel alus on pandud, mis vististi ei pragune.
On rahvaste arenemisjärkudes silmapilke, kus vekslid välja antakse, mida ainult verega võib välja lunastada. Meie oleme need vekslid välja annud, kui meie Eesti iseseisvuse välja kuulutasime ja tema kaitseks oma väge moodustama hakkasime. Tänaseks võime öelda, et meie need vekslid välja oleme lunastanud oma parimate poegade verega.“
Päewaleht:
„Peab tunnistama, et nii nagu meie ülivahva ja vapper sõjavägi oma ülienergilise ülemjuhatuse all aasta otsa hiilgavalt on võidelnud, nõnda on ka meie diplomaatia osanud selle eest hoolt kanda, et kalli verega võidetud võitusid meie mitte käest ära ei pruugi anda. Meie diplomaatia on Tartu Rahukonverentsil osavalt töötanud.
Nüüd, kus rahuleping alla kirjutatud, tuleb esimeses joones selle eest hoolt kanda, et Vene enamlus, kes meist sõjariistus jagu ei saanud, ka meid maha ei murraks selle sõjariistaga, mida ta osavamini on käsitanud, oma kihutustööga, mis nüüd igasuguste abinõudega ja igasugusel viisil üle piiri imbuma hakkab.
Meie usume siiski, et kas see meile korda läheb. Kui meil juba julgust ja jõudu jatkus määratu suure Venemaaga sõda pidada ja tema kallaletungimised tagasi lüüa, ja veel enam, kui meil julgust ja jõudu jatkus enamlise Venemaaga suure osa Euroopa hoiatuste ja manitsuste saatel rahu teha, pealegi veel sarnastes tingimistes, kus meie senised lepinguosalised lubadustest hoolimata meiega kaasa ei läinud, siis peab meil jõudu jätkuma ka edaspidi oma riigi eest valvel olla.“
Tallinna Teataja:
„Jõudude vahekorda hiiglasuure Venemaa ja väikese Eesti vahel silmas pidades võib öelda, et see rahuleping meid kõlbeliselt ja aineliselt täiesti rahuldab ja meie pikka meeleheitlikku sõjariistus võitlust iseseisvuse ja rippumatuse eest hiilgavalt kroonib.
Tahaksime uskuda, et ka need meie hulgast, kes meie iseseisvuse võitluses kõigest leiged pealtvaatajad olid, kes ise kätt külge ei ole pannud ega midagi ohverdanud, nüüd kui rahuleping neile teatavaks saab, kahtlemise lõpetavad ja tuliselt rahulises töös seda edasi aitavad ehitada, millele teised oma verega ja varandusega aluse on rajanud.
Rahulepingus on kristalliseerunud meie senise võitluse saavutused. Allakirjutatud rahuleping on meie piiride ja iseseisvuse kaitsmise sõjariistus jõudude pealt ära võtnud ja meie sõjavägi võib vististe raske võitluse järeäe hinge tõmmata. Muidugi peame meie ka edaspidi valvel olema, et igasugust katset meie piiridesse tungida otsustavalt tagasi tõrjuda...“
Kaja:
„Meie oleme siis niikaugele jõudnud, et ka sellest, meile pealesunnitud sõjast, mis Eesti nimele kustumata kuulsuse teiste rahvaste silmis lõi, esialgu väljapääsenud oleme ja sõjaliselt mitte kaotajana, vaid võitjana, sest eesmärgist, mille teostamiseks õel vaenlane meile kallale tungis, on ta loobuma pidanud...
Rahusõlmimine enamlastega ei kindlusta meid põrmugi, et enamlased nüüd oma saagiahned silmad jäädavalt Eesti pealt ära oleks pööranud...“
Waba Maa:
„Meie astume nõukogude Venemaaga rahu teele, kuid meie iseseisvuse võitlus ei ole kaugeltki lõppenud – selle vastasega on meil vast nii mõnigi verine heitlemine ees.“
Nagu näha, rõõm võidust verehimulise idaimpeeriumi üle ja saabunud rahust ei pimestanud ei rahvast ega ajakirjandust. Ei oldud tollal sugugi nii naiivsed ja sinisilmsed, et uskuda põlisvaenlase petlikke lubadusi tunnustada Eesti iseseisvust ja puutumatust igaveseks ajaks. Võrreldamatult rohkem kui täna, oli julgust tunnistada tõde, et selle vastasega on nii mõnigi heitlus veel ees, kuid eeskätt oli rohkem julgust ja otsustavust astuda ükskõik kui vägevale vaenlasele vastu nii meelekindluse kui ka sõjariistadega.
Täna puudub meie „diplomaatidel“ julgus ja tahe astuda vastu isegi vastase „sõjariistale, mida vaenlane osavamini on käsitanud“ ehk „kihutustööle“, mida moodsas maailmas propagandasõjaks nimetatakse. Vastupropaganda olevat ebaväärikas, justkui võitlemata võiks ühtainustki lahingut võita. Ebaväärikaks ja oma aja äraelanuks peetakse ka väärtuspõhist poliitikat, ehk toetumist rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele ning rahvuslikele aadetele, mis meile kurjuse impeeriumi lagunedes vabaduse tõid. See tegevat meist „ühe teema riigi“. Ka Tartu rahulepingu järgsest piirist oldi ja ollakse mängleva kergusega nõus loobuma ja „kalli verega võidetud võidud“ vastupuiklemata ja tasuta ära andma. Meie rahva „parimate poegade verega lunastatud vekslid“, ehk Tartu rahu piir, Petserimaa ja Narva jõe tagused alad on vastutustundetult ja häbenematult justkui vene ruletis maha mängitud.
Õnneks ei ole kõik veel kadunud. Uus piirileping ei ole jõustunud – Tartu rahuleping kehtib. Loodan, et kõik leiged pealtvaatajad lõpuks kahtlemise lõpetavad ja tuliselt seda edasi aitavad ehitada, millele eesti rahvas oma verega aluse rajas ja mis meie Põhiseaduse preambulasse raiutud on. Kui me tahame rahvuse ja rahvusriigina edasi püsida, ei ole meil valikut. Ja loomulikult – Tartu rahu piirid tuleb taastada!
Kommentaar: Tartu rahu – 90 aastat tagasi
Arvamus
TRENDING
