Tartu rahu aastapäeva kõnes õhutas president Ilves riiki enesekehtestamisele keskenduma ja näitama Eesti võimekust öelda sõna sekka maailma oluliste probleemide lahendamisel. Peaministri eesmärk – viia Eesti varsti Euroopa edukamate riikide hulka – on samuti saavutamist vääriv suunitlus.
Oleme rahvusena oma maalapil väga kaua suutnud tähtsamategi asjadega hakkama saada. Oma visa töö ja sirge seljaga ning vanemaid ja vaarvanemaid austades oleme võõraste soovide kiuste suutnud rahvusena püsima jääda. Täiesti õige on laiahaardelisemalt tuleviku sihte seada. Ekslik on aga arvata, nagu poleks eelpoolnimetatud eesmärkide saavutamise nimel toimides vaja arendada rahvuslikku iseteadvust.
Eesti riik poleks saanud tekkida ilma rahvusliku ärkamisajata. Vaevalt oleksime ka pääsenud aastal 1991 Venemaa haardest, kui lühikese esimese iseseisvusaja vältel poleks noorte rahvuslikku kasvatust sedavõrd oluliseks peetud, et see nõue sätestati riigi põhiseadusse.
Maailma probleemide lahendamisel olulise partneri staatus ei saa olla tähtsam kui rahvusena püsima jäämise tagamine. Majanduslik heaolu ja riigijuhtide edukas osalemine rahvustevahelistes ühendustes ei pruugi süvendada valitsuse ja rahva aatelisi tõekspidamisi – eriti kui rahvastiku kooslust on põlisrahva tahte vastaselt suuresti muudetud.
Nooremad eestlased teavad, et Tartu rahuleping sõlmiti pärast Vabadussõja võitu. Ilmselt teavad nad aga väga vähe sellest, kuidas ja millest lähtudes too leping sõlmiti. Riigijuhtide ütlemisi ja tegusid hinnates jääb mulje, et nemadki pole mõistnud, et Tartu rahulepingu sõlmimisel ei lähtutud mitte pragmaatilistest, vaid aatelistest eesmärkidest. Kuna Venemaal oli võimalik eestlaste vastu veelgi rohkem vägesid rindele saata, oleks praktiliselt mõtlev Eesti võinud olla nõus kõigi Venemaa rahu sõlmimise tingimustega. Aga nii ei toimitud. Venemaa nõudis esialgu Tartu rahukonverentsil endale poole Virumaast ja alasid 10 km Petserist lääne poole. Ehkki sõdides kümme korda endast suurema vaenlasega, keeldus Eesti sirgeseljaliselt seda Venemaa nõudmist täitmast. Tartu rahu sõlmiti Eestile sobivatel tingimustel. Eesti ja Venemaa vahelise piiri määramist pidasid tollased riigijuhid niivõrd oluliseks, et eraldi piirilepingu asemel lülitati selle paiknemine rahulepingusse. Meenutada tuleb sedagi, et okupatsioonieelses Eestis poleks Tartu rahulepingus määratud piiri paiknemist olnud võimalik ilma rahvahääletuseta muuta. Siis oleks rahvas muutmise mõttegi hukka mõistnud.
Järjepidevuse püha kohustusena on tänastel riigijuhtidel vaja austada Tartu rahulepingu sõlmijate sirgeseljalist iseteadvust ja Vabadussõjas võidelnute kindlameelsust. Ja mitte ainult austada. Seda on vaja põhjalikult koolides noortele õpetada ja ajakirjanduski peaks kõigil tähtpäevadel meelde tuletama, millistes tingimustes jäid tollased riigijuhid truuks oma aadetele. Kindlasti ei või pragmaatilistel kaalutlustel jätta nüüd meenutamata Tartu rahulepingus sisalduvat Venemaa kohustust igaveseks ajaks loobuda kõigist õigustest, mis tal olid enne rahu sõlmimist Eesti territooriumi ja rahva üle.
Suhted Vene Föderatsiooniga ei saa muutuda heanaaberlikeks, kui me lubame oma ja välismaisel avalikkusel arvata, et Tartu rahulepingu sõlmimise põhimõtete meenutamine ei oma enam mingit tähtsust. Kõnealust Venemaa lubadust ei tohi jätta tähelepanuta ka sellest hoolimata, et see võib solvata mõnede Eestis elavate venelaste rahvustundeid.
Ajaloolise paratamatusena polnud taasiseseisvunud Eestil võimalik riigipiiri okupatsioonieelsele joonele viia. Täiesti arusaamatu on aga meie riigijuhtide nõustumine loovutada kehtiva piirilepingu juriidiline pädevus ilma mitte midagi vastu saamata. Enne 2005. a. maikuud oli ilmselge, et kehtiva piirilepingu asendamiseks uuega polnud praktilist vajadust. Pealegi oli Vene president kinnitanud, et Eestit ei okupeeritud 1944. a., vaid „vabastati liiduvabariigina“. Sellest lähtudes oli naiivne väita, et Eesti kaotab rahvusvahelise lugupidamise, kui ta ei täida kord antud lubadust. Lihtsam olnuks selgitada, kuidas olukord oli muutunud meist mitte-olenevalt.
Olukorras, kus Vene Föderatsioon pidevalt eitas Eesti okupeerimist ning süüdistas teda siia elama suunatud venelaste ahistamises, oli uue piirilepingu allkirjastamine mitte ainult suur eksitus, vaid ka Eesti riigi loojate ja Eesti vabaduse eest võidelnute häbiväärne solvang. Väärika riigina on vaja ekslikel arvamustel põhinev piirileping tühistada – eriti kui Venemaa on sellelt oma allkirja tagasi võtnud.
Sellise pöördumise tegid konverentsil „Tartu rahu ja tänapäev” osalenud organisatsioonid. Selle pöördumise rakendamist peaks Eesti meedia jõuliselt nõudma, sest põhjendamatud loovutamised on seniste kogemuste põhjal alati loonud pretsedendi uutele nõudmistele.
Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt määratud piiril olevad rajatised on tänaseni toiminud kõigi Euroopa Liidu nõuetele vastava riigipiirina. Pärast mais 2005 sõlmitud lepingu denonsseerimist tekib Eestil võimalus alustada Vene Föderatsiooniga läbirääkimisi, võimaldamaks riigil lõpetada Petserimaal elanud Eesti kodanike diskrimineerimine ning vabastada Narva elektrijaama sõltuvus Venemaal asuvatest kontrollseadmetest.
Kommentaar: Tartu rahu meenutades
Arvamus
TRENDING
