Valitsuse poolt läbiviidav okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade loovutamine Venemaale on põhiseadusevastane ja Eesti huve kahjustav.
Meenutan vaid kolme peamist põhiseaduse sätet, mis uue piirilepingu sõlmimise võimatuks teevad, kuid neid on veelgi: § 2 – Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik; § 122 – Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja § 123 – Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Põhiseaduse täitmine on kõikidele isikutele ja instantsidele kohustuslik, selle rikkumine on karistatav.
Võimulolijad ei ole esitanud ühtegi pädevat põhjust, miks rikutakse põhiseadust, miks uut piirilepingut vaja oleks või mis põhjusel on nad nii innukad kahjustama Eesti huve ja andma Venemaale tasuta ära Saaremaa-suuruse maatüki ja sadu kalarikkaid ruutkilomeetreid Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja ligi tuhat ruutkilomeetrit Narva lahel. Eriti mõttetuks teeb loovutused asjaolu, et Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.
Kuidas muuta põhiseadust
Uut piirilepingut on võimalik sõlmida vaid ühel juhul – kui muudetakse eeltoodud põhiseadusesätteid. Selleks on kolm võimalust: põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmine rahvahääletusel, riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt või kiireloomulisena riigikogus, mis kestaks ajaliselt rohkem kui pool aastat.
§ 3 ütleb, et «Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel». Antud lause on üks põhiseaduse keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. «Põhiseaduse alusel» tähendab, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema põhiseadusega täielikus kooskõlas. Muuta põhiseadust sellega vastuolus oleva välislepingu sõlmimiseks oleks vastuolus antud sättega, seda enam, et muutmise ainsaks põhjuseks oleks põhiseadusevastase tegevuse legaliseerimine.
Minu arvates saaks muudatuste tegemine toimuda ainult referendumi teel, mille tulemusel rahvas kiidab heaks kõnealuste põhiseadusesätete muutmise ja annab sellega valitsusele volituse loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks ja stalinlike piiride seadustamiseks. Rahva tahet ei oleks võimalik vaidlustada. Praegu rikuvad võimulolijad aga põhiseadust, omamata legaalseid volitusi või rahvalt saadud mandaati.
Põhjus, miks kardetakse korraldada referendumit, on lihtne. Rahvas ei ole nõus muutma põhiseadust ja Tartu rahu piire. Seda näitas hiljutine ETV «Foorumi» küsitlus, kus vastanutest ligi 90% oli uue piirilepingu sõlmimisele vastu.
Referendum ja arvamusküsitlus on aga kaks ise asja. Neil on suur ja olemuslik vahe. Referendum ehk rahvahääletus ei ole tavaline küsitlus, kus uuritakse lihtsalt mingi sihtgrupi arvamust. Referendum on üleüldine (üleriigiline) hääletus seadusandlikus või põhiseaduslikus küsimuses. Osalemine on vabatahtlik, kuid kõigile hääleõiguslikele kodanikele peab olema garanteeritud võimalus osaleda ja arvamust avaldada. Reeglite ja seaduste järgi korraldatud referendumi tulemus on vaieldamatu ja kuulub täitmisele.
Kuid referendumi läbiviimisele tekib ülesaamatu takistus. Eesti taasiseseisvus nn esimese vabariigi õigusjärglasena kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud territoorium ja piirid. Eesti territoorium hõlmab ka Petserimaad ja Narva-taguseid alasid ning referendum tuleb korraldada ka seal. Kõigile teisel pool nn kontrolljoont Eesti territooriumil elavatele kodanikele tuleb tagada võimalus hääletada. Teist võimalust ei ole.
15 000 ignoreeritud kodanikku
Kui kõikidele hääleõigusega kodanikele pole loodud võimalust referendumil osaleda ja osal riigi territooriumist ei viida seda isegi läbi, siis on referendum õigustühine ja tulemus kehtetu. Selge on, et Venemaa ei anna referendumi läbiviimiseks luba, nagu ei ole lubanud seal elavatel Eesti kodanikel korraldada küsitlust Eesti alla kuulumise kohta. Kui ka annaks, siis rahvusvahelise õiguse järgi ei ole okupeeritud alal läbi viidud referendumil ikkagi õiguslikku jõudu.
Seega pole võimalik viia referendumit läbi üldise ja õiguslikult pädevana ning kõigil hääleõiguslikel kodanikel pole võimalik oma hääleõigust teostada – eriti neil, keda küsimus otseselt puudutab. Nende arv ei ole sugugi väike. Venemaa andmetel elab ainuüksi Petserimaal kuni 15 000 Eesti kodanikku. Nende ignoreerimine muudab referendumi õigustühiseks.
Võimalik, et peale rahva vastuseisu on ka see põhjuseks, miks võimulolijad on valinud põhiseaduse rikkumise tee, püüdes enneolematu küünilisusega väänata põhiseaduse mõtet ja musta valgeks rääkida. Näiteks väidetakse, justkui üheselt mõistetav säte «Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik» ei tähendakski seda.
Eesti liitumine ELiga kehtetu?
Uue piirilepingu sõlmimine on põhiseaduse vastane ja kahjustab Eesti rahvuslikke huve. Seaduse järgi on territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevus kvalifitseeritud riigireetmiseks. Kui leping peaks sõlmitama, siis on see õigustühine sõlmimise hetkest alates.
Referendumi tingimuste täitmise võimatus tõstatab aga intrigeeriva küsimuse: kas Eesti liikmelisus Euroopa Liidus on legitiimne? 2003. aasta referendum viidi läbi ainult umbes 95 protsendil Eesti Vabariigi pindalast. Narva-taguse ja Petserimaa Eesti kodanikud sellel rahvahääletusel osaleda ei saanud. Vähe sellest, Eesti võimud ei astunud ühtegi sammu neile osalemise võimaluse loomiseks ega pöördunud sellel eesmärgil Vene Föderatsiooni poole. Asjaolu, et kõigile hääleõigusega kodanikele ei antud võimalust hääletada, on tugev argument selle poolt, et referendum on kehtetu, mistõttu ka selle alusel sõlmitud liitumisleping võib olla kehtetu.
