Kommentaar: tehnika ja meie (1)
Arvamus | 19 Mar 2002  | Kaire TensudaEWR
Vahel tuleb mõte, kui palju me ikka tänapäeval tehnikast sõltume.

Hommik algab enamustes peredes traditsioonilise kohvijoomisega, mis valmib enamasti mitte pliidi peal, vaid kohvimasinas, millest osad on nii võimekad, et teevad õhtul sissevalatud veest ja kohvipulbrist hommikukohvi soovitud ajaks valmis. Põhiline, et valmistaja ei teeks mingit näpuviga ja oleks igati hoolas vajalike instruktsioonide jälgimisel.

Kohvi juurde kerge eine, aga enamasti mitte oma valmistatud — kaugel sellest. Kus veel hommikul see aeg söögi valmistamiseks. Tänapäevased sügavkülmutused annavad ju võimaluse mis tahes ajal lihtsa või pea olematu vaevaga valmistada mikrolaineahju kasutades omale mis tahes eine. Seejärel — tassid-taldrikud nõudepesumasinasse ja muude hommikuste toimingute juurde.

Lihtne nupulevajutus, ja garaazhiuks avaneb, seejärel autouks ning taas lihtsa vaevaga — ei mingit külmetamist jalutades ega sõidukeid oodates — sõidab meeldiva muusika saatel suur osa tänapäevastest tööl käivatest inimestest oma mugavasse kontorisse, kus ruumitemperatuuri reguleerivad nii talvel kui suvel spetsiaalsed kliimaseadeldised ning kus töötamise hõlbustamiseks on olemas igati kaasaegne tehnika, milleta nagu tööd teha ei oskakski.

Arvuti hõlmab üha suurema osa me ajast — lisaks tööle ka kodus — ja selle kasutusvaldkonnad laienevad päev-päevalt. Interneti kaudu saab teostada pea kõik vajalikud tehingud nagu pangandus, igapäevaste toidukaupade tellimine jpm., rääkimata tutvuste sõlmimisest, kõikvõimalike esemete ostmisest ja reiside reserveerimisest. Statistika kohaselt suureneb vastavate teenuste kasutamine pidevalt. Ja mis peamine, me ise õpime üha uusi ja uusi operatsioone, mida selle võimsa abimehe abil teostada. Ega vist palju ole neid, kes näiteks viimase aasta jooksul kirjutasid käsitsi mõne isikliku kirja, murdes selle siis kenasti kokku ja pannes ümbrikusse, maalides sellele omakorda peale saaja aadressi ning valides margid, mis võiksid kirja saajale meeldida.

Kirju saadame tänapäeval hulga lihtsamalt, e-maili kaudu: hoiab kokku nii aega, vaeva kui ka raha. Seda võib võtta päris-kirjana, kasutades traditsioonilisi vorme, mida hea toon kirjade kirjutamisel ette näeb, aga minna ka lihtsama vastupanu teed — küllap on kõik e-mailiga kirjavahetust pidanud inimesed saanud aeg-ajalt sõnumeid, kus õigekirjale ei pöörata tähelepanu ja kus kirjavahemärke justkui ei eksisteerikski.

Aga aeg-ajalt oleks ju nii tore leida postkastist — sellest välisukse kõrval olevast, mitte arvuti omast — arvutute arvete ja reklaamide kõrval ka mõni isiklik kiri, kust peegeldub selle saatja isikupära ja kust tulevad ehedalt välja kirjapanemise hetkel kirjutajat saatnud mõtted. Olgugi et teeloleku aja võrra pisut aegununa.

Muidugi on igati tore, et tänapäev võimaldab oma pea ammendamatute tehniliste võimaluste tõttu meile selliseid asju, mis hoiab kokku nii aega kui ka vaeva; tegevuste asemel, mis varem võtsid tunde või haarasid suure tüki meie töö- või vabast ajast, saame nüüd hoopis suurendada oma tööalast produktiivsust, pühenduda lähedastele või tegelda hobidega. Aga kui mõelda teistpidi, võib juhtuda, et inimesed minetavad oma oskuse ilma tehnikata toime tulla...

Ühel päeval näiteks tundub agarale arvutikasutajale — kes aga seda vaid kasutada oskab ega eriti „tagamaid“ tunne —, et arvuti hakkab üles ütlema. Kas sai tehtud kogemata mingi vale nupulevajutus või oli see midagi muud, aga arvuti keeldus kangekaelselt töötamast. Ühtäkki oled nagu käteta — kõik selleks päevaks planeeritud tegevused tunduvad olevat n.-ö. korstnasse kirjutatud ning oled lihtsalt võimetu näiteks pliiatsit haarama ja tööd kuidagiviisi ümber korraldama. Hakkad paaniliselt abi otsima — ise ei julge ju palju puutuda, äkki ajad veel midagi kapitaalselt sassi — ja siis poole päeva pärast saad kohale inimese, kelle käes pole umbsõlme lahtiharutamine mingi probleem ja arvuti saab lihtsa liigutusega taas töökorda. Kõik tundub taas olevat korras — töö ei jää tegemata, e-mailid saatmata, vajadusel toit tellimata ja muud tehingud teostamata. Siit selgubki, et sama palju kui meie vajame tehnikat, et oma igapäevaelu mugavalt elada, vajab tema ka meid, st. inimkätt.

Mis juhtub aga siis, kui elekter juhtub mõneks õhtupoolikuks kaduma — küllap tekitab see enamustes kodudes tõelist paanikat. Lisaks arvutile oleme ju sõltuvad nii paljudest elektri peal töötavatest tehnikaimedest, et idee hakata järsku oma tegevusi teisiti korraldama tundub lausa võimatu.

Kuid ilma tehnikata olek — küllap harjub sellegagi. Probleem on vist enamasti suutmatuses või tahtmatuses oma harjumusi muuta. Kindlasti tuleb igaüks toime kohvi valmistamisega n.-ö. vanamoelisel viisil, toidu valmistamisega n.-ö. nullist alates, rääkimata kirjade kirjutamisest, pangas ja toidupoes käimisest. Ainult et lisanduv ajakulu, millega paljud vast ära harjuda ei tahaks. Harjumuste muutmise alla kuulub ka näiteks nädalaks ajaks televiisorivaatamisest loobumine — idee, millega mõni aeg tagasi Toronto linnapea välja tuli. Seda aega saaks kasutada näiteks kogu pere ühiste tegevuste jaoks või miks mitte ka lihtsalt vestlusteks ja arutlusteks, milleks tänapäeva kodudes üha kiireneva elutempo juures aina vähem aega jääb.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lembit20 Mar 2002 08:22
Eestis on palju, kahjuks mõjukaid inimesi, kes leiavad, et koolides tuleks matemaatika ja füüsika õppimist veelgi vähendada. Olevat kommunismi pärand. Tähtsamaks peavad nad usuõpetust, kirjandust, laulmist ja nii edasi. Kuidas ja mida teistes
maades oma rahva lastele õpetatakse?

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus