Äsjased Leedu presidendivalimised peaksid pakkuma mõttematerjali Eesti poliitikutele, kes valmistuvad ette märtsis toimuvateks Riigikogu valimisteks. 46-aastase Rolandas Paksase valimine Leedus tuli pealiskaudselt valimisi jälgivale inimesele ja Euroopale üllatuseks. Oli ju ennustatud ametisoleva presidendi, 76-aastase Valdas Adamkuse mugavat võitu. Eelvoorus kogus Adamkus rohkem hääli, talle olid ka kõik peamised - suured - Leedu parteid andnud toetuse. Endisel välisleedulasel, USA riigitöölisel, oli ka oma poliitilises pangas varuks Bushi äsjane Vilniuse külaskäik, millal Adamkus loorbereid lõikas NATO kandidaatliikmeks saamise arvel.

Nii Leedus kui mujal ilmus ajakirjanduses parempoolse Paksase kohta kriitikat. Negatiivset värvi lisas just Euroopa press, kus tembeldati presidendi toolile pürgivat poliitikut kui populisti, Jean-Marie Le Peni taolist äärmuslikku natsionalisti. Mõlemad etteheited ei pea paika. Populismis süüdistatakse tänapäeval kõiki, kes suudavad lihtrahva tähelepanu võita. Le Peni pääsemine Prantsusmaa presidendivalimiste viimasesse vooru hirmutas vasakpoolseid ja tsentriste niivõrd, et Euroopa poliitikas isegi natuke paremtsentrismist kaldumine toob võrdluse anti-semiidi ja immigratsiooni vastase rassistliku Le Peniga. Paksas pole teadaolevalt juudivastane. Pole olemas samuti mingit kinnitust, et Paksas oleks rassist, nagu seda on Le Pen.

Leedus on samad mured kui mujal Baltikumis - rikaste ja vaeste vahe on suur. Mida Eestis nimetatakse Teiseks Eestiks on ka Leedus olemas, ning Paksase valimisvõitu tuleb peamiselt seletada sellega, et saavutas pettunute poolehoiu.

Selgelt on olemas ka teisi põhjusi - millele Adamkuse toetajad hiljem näitasid. Paksase agressiivne kampaania saavutas oodatu - tähelepanu tema platvormile. Oli ju Paksas kahekordne endine peaminister, sellega valijatele just mitte võõras kuju. Heideti ka Adamkusele ette vanust, sooviti nooremat ning värskemat verd. Valimised toimusid käreda pakase (Paksasele kasulik) ajal, arvati, et see mõjutas valijaid, kes ei tahtnud valimispunkti minna. Hääletajad oligi vaid 52.56% neist, kel hääleõigus. Ent see paistab olevat tavaline väljatulek balti poliitikas - suure vahega, et Leedu linnades jäädi koju, maal mitte.

Adamkuse kampaania rõhutas Leedu edu. Suuri edusamme on astutud, majandusekasvu indeks on praegu peaaegu 6% aastas. Kuid, nagu mujal Ida-Euroopas, paljud imevad käppa ning loodavad vaid riigi heldusele, et kiiresti kõrgeneva elukallidusega toime tulla.

Ajakirjanik Dick Krickus on kolmveerand aastat elanud ja töötanud Leedus. Krickus avaldas oma hinnagu valimistel toimunust internetis, Ida-Euroopa poliitikat jälgivas võrguväljaandes. Ta leidis, et tema kui suhteliselt värske leedu elaniku vaatevinkel aitab Läänele selgust anda kuivõrd saab seletada Paksase valimist just riigi polariseerumisega. Krickus leiab, et nn peavoolu ehk “mainstream” parteid pole kursis nendega, kes pole maitsnud Leedu majanduse edukuse vilja. On ju suurlinnad need kohad, kus silmatorkavalt saab kinnitada saavutusi. Olgu need uhked eramud, luksusautod, riietus, seda pole maal näha - väikelinnades samuti. Pole siis üllatuseks, et Adamkus sai enamuse suurlinnades Vilniuses ja Kaunases, ka Palangas ja Birstonases. Kõikides teistes linnades aga pooldati Paksase kandidatuuri, seda ka maal. Paksas saavutas 54,9% Adamkuse 45,1% vastu. Leedu on enam kui 60% linnastunud riik, aga selgelt otsustas valimise Krickuse silmis Paksase lubadus taastada seadusel ja korral põhinev valitsus. See on tavaliselt populistide nõks, aga Krickus leiab, et demagoogiks endist peaministrit ei saa pidada. Pigem osava poliitikuna tunnetab ta rahva enamuse tuiksoonelt soovi äärmusi vähendada, arvestada tõsiste probleemidega, mis valitsevad maal, külades ja alevites, kuhu jõukus pole jõudnud.

Krickus rõhutas samuti, et paljud Paksase toetajad pole äärmuslased. On tavaleedukad, kes soovivad Leedule vaid head, mitte halba, mida Le Peni taolise valimine oleks toonud. Kuigi ennustatakse juba ette seda, et Paksas läheb raksu vasaktsentristliku Seimiga - esimesed vastvalitud presidendi kõned lubasid seda, et ta kavatseb esiteks tegeleda riigisiseste küsimustega, mis on hoopis peaministri ja Seimi kohustus - ei ole see Krickuse silmis tingimata paha asi. Kuna Paksas on lubanud eelkäijate sammudes kõndida tähtsamate välispoliitiliste sihtide saavutamisel (NATO ja EL), siis pole ime, et tema soov siseriiklikku reformi saavutada on leidnud poolehoidu. Parempoolne on Paksas küll, kuid tema lubadus, et need, kes kaotasid oma säästud leedu pangakrahhides saavad restitutsiooni, samuti lubadus vähendada tulumakse on julgem kui see, mida teised kohalikud poliitikud on rahvale esitanud. Võrdleme olukorda Eestiga, kus nii mitmed kaotasid palju pangaskandaalides, kuid näevad, kuidas need samad kröösuspankurid elavad edasi kui kuningakassid. Erinevad seadused, eks ole, üks maamatsile, teine pintsaklipslasele.

Eestis võib samuti seletada praeguse presidendi Arnold Rüütli valimisvõitu sellega, et ta saavutas maarahva, vaesemate poolehoiu. Lisaks muidugi muulaste toetus - mis Paksasele polnud nii oluline. Kõige väärtuslikum õppetund Riigikokku pürgivatele parteidele on arvestada sellega, et isegi kõige vagam põllumees, alevi postiljon, piimamees kaua disparaatsust ei talu. Oleks huvitav näha, kas pööre paremale poole kordub märtsis. Kuigi Isamaaliidule on prognoositud raskusi, et jõuda vajaliku 5% häältekünnisele, mis tagaks Riigikogus esindust, on uus paremtsentristlik partei Res Publica astunud tühimikku. Kas Parts et al suudavad rakendada maameeste, Teise Eesti hääli, sellega kõrvaldades vasaktsentrisid valitsevast koalitsioonist võib sõltuda sellest, kuivõrd on tähele pandud Leedus toimunud presidendi valimisi otsustanud teguritega, ning mida sealt saab õppida.

Märkmed: