Käisin Tallinnas, ostsin värskeid raamatuid, kokku kümme kilo, mida vaevalt suutsin lennukile tassida. Vanasti arvestati raamatute puhul peamiselt mahtu, hinda, aga ka headust, mitmes mõõtmes. Nüüd näib, nagu oleks olulisim hoopis nende kaal, füüsiline võimsus. Ja kaalukaim neist kõigest näib parajasti olevat ajaloolase ja poliitiku Edgar Savisaare „Eesti lähiajalugu 1990-1992”, peatiitliga „Peaminister” (Tartu: Kleio 2004, 1007 lk!, kaal — 2,225 kg). Tallinna EPL-i arvustaja juba muretses, mispidi sellele teosele käepide külge pookida, et lugeja seda kanda jaksaks.

Tegemist on kahtlemata huvitava teosega: murranguline aeg ju, koloriitsed isikud, otsustavaid sündmuseid Eestis, Venemaal ja Euroopaski kui palju. Ning draama keskpunktis – vaheda sulega, tublide kaastöölistega ja tohutu andmebaasiga peategelane/poliitik – autor/ajaloolane ise.

Mäletatavasti oli Edgar Savisaar 1990-92.a. eelviimane nõukogulikule põhiseadusele tuginev Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, enne seda üks IME, Eestimaa Rahvarinde ja hiljem ka Keskerakonna loojaid ja 1990. aastate üks absoluutseid karismaatilisi juhtfiguure Eestis. Tal on, mida jutustada, mida hinnata, mille üle järele mõelda, küllap ka seda, mida maha vaikida. Tal on tõepoolest, mille ja kellega polemiseerida. Arvakem Savisaarest poliitikuna mida iganes, aga huvitavalt ja sujuvalt ta kirjutab!

Mulle imponeeris Savisaare sissejuhatav kategooriline hoiak, et valeliste autoritega ta põhimõtteliselt ei tegele. Näiteks toodi Toomas Kümmeli „Isamaa rüüstajad. Dokumentaaluurimus suurimast pangaröövist tänapäeva-Eestis. Tln 2004, 0,300 kg”, kus Kümmel (lk. 37) olevat väitnud tegelikkusele vastupidist. Pärast seda lehekülge Savisaar Kümmeli „uurimust” ma enam edasi ei lugenud; vot. Siit tärkas huvi ja küsimus, et kuidas on lood Savisaarega endaga? Kuidas kirjeldab ta sündmusi, kus olin kunagi, kasvõi perifeerselt ise juures, mida mäletan veel hästi? Ehk kuivõrd usutav-usaldatav on Savisaar kui ajalooline autor? Üksikasjaliku sisukorra, ajatabeli ja registri kaudu on raamatus kerge orienteeruda, leida huvipakkuvaid seiku.

Järgnevalt niisiis, nagu möödaminnes, paar-kolm ääremärkust Savisaare vägevalt voolava narratiivi vaid mõnepunktiliseks kommentaariks.

Esimest korda tulen nimepidi ette lk. 40, koos vana USA/Toronto sõbra ja kolleegi Tönu Parminguga. Me olnud, väidab Savisaar, kahekesi „pagulasäärmuslased”, Eesti Kongressil „kihutuskõnesid” pidanud „kaikamehed”, kelle „viha” Rahvarinde vastu olnud „legendaarne”. Kui näitasin neid ridu Kanada Eestlaste Kesknõukogu (EKN) esimehele Avo Kittaskile Torontost, puhkes ta laginal naerma: „Need kaikamehed olid siis ammu omadega läbi! Mu isa näiteks oli kaikamees!” Jah, siin meie autor ei hiilga oma Välis-Eesti tundmisega. Sest tegelikult polnud need lahingud Toronto „kaikameestega”, ehk räigesse lihtsameelsusse vajunud endiste „võitlejatega” just vähesed, mida lõi varem Parming, mida pidasin 1987/88 ka mina. Viimastest võiks lähemalt ja pikemalt pajatada kolonelleitnant Ülo Tamre, tollal veel Toronto Eesti Võitlejate Ühingu esimees.

Vaevalt vastab tõele ka Savisaare arvamus, et Parming olevat pidurdanud Rein Taagepera vastuvõtmist ERSP-sse. Sellega sai küllaltki hästi hakkama Eve Pärnaste. Minu teada polnud Parming isegi ERSP liige. Aga nii saigi Taageperast üks Rahvarinde ideolooge ning koos Savisaare ja Mati Hindiga Keskerakonna looja ja presidendikandidaatki – hiljem hoopis Res Publica mentor.

Ka allakirjutanu puhul paneb Savisaar plärtsti mööda, ja üsna toorelt. Pealegi, ei tea, mis elukas võiks olla küll see „pagulasäärmuslane”? Sest ka Parming murdis kui korralik teadlane ja ohvitser ja kui endine Kanada Metsaülikooli ja Rootsi „Metroo” lektor korduvalt piike nn. pagulus-establishmendiga! Samas muidugi ka VEKSA ja tema lihtsameelsete kohalike kaasajooksikutega.

Jälgides Savisaare resoluutset eeskuju peaksime nüüd siinsamas peatama ta telliskivi lugemise. Kuid pakitsev uudishimu seljatab ka seekord loomuliku ülbuse; et kui vaataks siiski, mis seal kallis raamatus veel kostetakse?

Huvitav küll, mida loodab Savisaar võita mulle „viha” külgepookimisega Rahvarinde vastu? Milleks säärane „ärategemiskatse”? Ta refereerib (lk. 384) mu avalikku kirja 1990.a. novembris RÜV ehk nn. Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse loomiskatse puhul. Mäletatavasti lähenesid siis Eesti Komitee tipud äkiliselt „Vaba Eesti” (!) kommaritele. Küsisin ms, kelle vastu luuakse see ennatlik ja rahvuslikku liikumist mahasalgav rühmitus? Vastasin ise, et küllap Eestimaa Rahvarinde vastu, ja see variant ei tundunud raasugi aktsepteeritav.
(Järgneb)

Märkmed: