Veel sellesama „viha” kohta: ühest teisest värskest superkogumikust, „Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992” (Tartu 2004, 2,275 kg), selgub (lk.171), et osalesin 1991.a. septembri alul koos eksiilsõjaminister Toomepuuga nõupidamisel ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga. Nimelt oli Toomepuu poolt inspireeritud ja „kolonel” Kalle Elleri poolt juhitud Kaitseliidu sõjakas allumatus kohalikule võimule, s.o. rahvarindelikule valitsusele, tekitanud ärevust ja närveerimist, mitte ainult Eestis. Arvati, et Toomepuu ja Eller, toetudes Kaitseliidule, tahtsid haarata võimu ja seda nagu pakkuda Rüütlile, seega vastandades Kadriorgu Toompeale — tähendab Rüütli vanaaegsema NLKP meeskonna Savisaare edasirühkivale komsomolilikule. Olin selle korduva nn. rahvuslaste + kommarite variandi eest eraviisiliselt hoiatanud eksiilpresidenti Heinrich Marka Stockholmis: kõik jõuvõtted ja poliitilised riukad vaid kahjustaksid demokraatlikku liikumist taasiseseisvuse poole, madaldaksid Eesti mainet välismaailmas. Nii saatis Mark mind kaasa Kadriorgu, et hoiatada vastutustundetu Toomepuu auahnuse eest. Vist sattusime kogemata Savisaarega jälle nagu samade barrikaadide taha?
Samas (loomulikult!) suhtusin skeptiliselt/hukkamõistvalt Savisaare totalitaarsetesse püüdlustesse ja tema knihviderikkasse töökultuuri ning robustsesse juhtimisstiili. See kõik meenutas liiga erksalt William Goldingi ja George Orwelli romaane „Kärbeste jumal” resp. „Loomade farm” ja „1984”!
Õige on Savisaare teoses (lk. 255) tsitaat esimesest 1990.a. Eesti Kongressist Marju Lauristini etteaste kohta. Miks Lauristini ja Rein Ruutsoo koostatud deklaratsiooni eelnõu vene elanikkonnale just niimodi rünnati, on muidugi omaette lugu, mille strateegilised ja taktikalised tagamaad tuleks kord lahti rääkida. Kuid kindlasti kuulub asja juurde, et järgmisel hommikul, Eesti Komitee esimesel koosolekul, vabandasin siiralt Lauristini ees võimalike isiklike üleastumiste eest. Sest momendist saadik õppisin väga hindama Marju Lauristini.
Vaevalt korrektne on aga Savisaare järellause (lk. 256), et ma olevat väitnud, nagu olnuks Rahvarinde saadiku Jaan Kaplinski esinemine Eesti Kongressil inspireeritud KGB poolt. Vähemalt ei mäleta ma seda, ja ei taha ma seda tagantjärgi ka uskuda. Aga Kaplinski ja KGB asjus meenub lugu, mis meid viib tagasi 1980.a. sügiskuudesse.
Oli toimunud Tallinna koolinoorte võimuvastane suurdemonstratsioon. Oli kirjutatud, avaldatud ja levitatud „40 intellektuaali kiri”. Oli Kirjanike Liidu heade maneeridega partorg oma kolleegid juba lahkelt letti võtnud. Otsisid „organid” tikutulega kirja tegelikku autorit; või pigemini autoreid, nagu meile Sirje Kiini ja Andres Tarandi raamatust kenasti selgub. Siis äkki helises Göteborgis telefon. Teises otsas Lennart Meri, kes viibis parajasti Helsingis. Meri sõnum oli lühike kuid hirmuäratav: „KGB ründab, santazheerib kirja autorluse asjus Kaplinskit. Juhul kui ta arreteeritakse, palun korralda ülemaailmne massimeedia ja kirjanike protestilaine.“ Selge jutt.
Panimegi asjad käiku globaalselt: Rootsi/Euroopa ja poliitika osas Andres Küngi vahendusel; Ameerikat ja kirjanike maailma käendas Ivar Ivask Oklahomas. Kuid Kaplinskiga ei juhtunud vist suurt midagi? Igatahes polnud meil vaja aktiveerida äsja loodud ahelkette. Küll avaldas Kaplinski veidi hiljem ühe tähelepandava kirjutise Eesti NSV heaolu ja mõnude kohta. Selle leplik sõnum jäi taevalaotuse kaugusele meelsusest tema ka Läänes üldtuntud luuletuses „Vercingetorix ütles“. Järeldusi tegime nagu arvasime/oskasime. Parajalt mõnusa repliigi Kaplinski uutmoodi ponnistustele andis siis Stockholmi Teatajas vana sõber Juhan Kristjan Talve Turus.
Muide, üks teine säärane Lennart Meri poolt Helsingis alustatud vastuaktsioon seostus Tartu (siis veel Riikliku) Ülikooli 350. juubeliga 1982. aastal. Helistas 1982.a. kevadel Meri Göteborgi: „Tartu ülikooli suurjuubelile on kutsutud 800 nõukogude ülikoolide rektorit, aga mitte ainustki esindaja Läänest! Palun mõtle midagi välja ja korralda vastavalt.“ Sai tehtud. Nii pakkus end Rootsi ülikoolide kantsler Karl Gustaf Andréni vahendusel Uppsala ülikooli rektor koos saatjaskonnaga ise juubelist osa võtma. Ta lihtsalt teatas Tartusse, et tuleb ja võtab kaasa suurepärase raamatukingituse – millest isegi Eesti NSV-s ei saadud keelduda! Mäletatavasti tõusid sellele juubelile nii mõnedki järellained nii Tartus kui ka Eestis üldse. Kuid see on teine lugu. Sest sel ajal tegutses ja toimis NLKP lootustandev liige Edgar Savisaar hoopis teistel rinnetel.
Käesoleva kommentaari sensmoraal on lihtne: Kui Edgar Savisaare ajaloolises suurteoses esineb juba nii ääremaise kuju kui allakirjutanu puhul sedavõrd tugevaid möödapanemisi, siis tasuks seda teost süstemaatiliselt üle kontrollida ja vajaduse korral avalikult korrigeerida. Et jõuaksime pisutki lähemale möödunud aegade tõele ja õigusele.
Kommentaar: Tõde ja õigus Savisaare raamatus (2)
Arvamus
TRENDING
