Eelhääletused algasid juba sel nädalal – võimalus, mida ka usinalt kasutatakse. Need jätkuvad tuleval nädalal – 12., 13, 16. ja 17. oktoobril. Otsekui seened (sügis ikkagi!) on kerkinud paljude majade ette linnapea ja volinike kandidaatide reklaamplakatid. Kõrgendatud tähelepanu all on muidugi linnapea valimised. Senine meer David Miller ei soovinud sellele kohale enam kandideerida.
Linn on käest ära!
Üldiselt on Toronto vilgas, pulbitsev, edukas ja elamisväärne linn. Aga linnaisad on kahjuks kaotanud sideme selle elanikega. On palju probleeme. Siinsete majade ja korterite hinnad on ebanormaalselt kõrged, jäädes alla vaid Vancouverile ja Victoriale. Toronto Community Foundation’i presidendi Rahul Bardwaj hinnangul peletavad kõrged elamuhinnad linnast noored pered, pealegi on nüüd märksa keerulisem hüpoteeklaenu saada, paljude sissetulekud on langenud või on nad töö kaotanud. Torontos on enneolematult palju vaeseid ja kodutuid.
Liiklusolud on lausa võimatud. Isegi linna tuiksoonteks peetavatel tänavatel kestavad remonditööd aastaid. Ka ühiskondlik transport tekitab alatasa probleeme.
Kanadalaste ülikõrge maksukoormus on kõigile teada. Ehkki keskmine kinnisvaramaks on Toronto satelliitlinnades märksa kõrgem (nt Oakvilles $3461) ja Torontos vaid $2334, võime olla kindlad, et selle järjekordne tõstmine on vaid aja küsimus.
Linna heakord on lubamatus seisukorras, tehes häbi mitte ainult linnaisadele, vaid ka tavakodanikele. Paljudes hoonetes on end mõnusasti sisse seadnud lutikad, keegi ei suuda neist jagu saada.
Parkimiskoha leidmine all-linnas muutub üha keerulisemaks. Aga kui te jätate oma auto vaid paariks minutiks keelatud kohta, on trahvikviitung juba sõiduki esiklaasile kinnitatud. Linnapeakandidaat Rocco Rossi on õigustatult öelnud, et Toronto linnavalitsus on teinud elanikest oma „lüpsilehma“.
Räägitakse palju kokkuhoiust, aga rahvaasemikel pole mingit probleemi oma palkade tõstmisega. Samas on otsekui muuseas suurendatud olemasolevaid ja kehtestatud uusi makse.
Meenutagem siinkohal ka prügimeeste võimutsemist 2009. a. suvel, mille ohjeldamisega linnaisad ei suutnud kuidagi toime tulla. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, aga ehk piisab mõistmaks, et ...
... Torontos vajatakse muudatusi ja värskeid ideid
Analüütikute arvates kujuneb valimisaktiivsus linnakodanike haripunkti tõusnud meelepaha tõttu tänavu rekord-kõrgeks. Toronto Sun’i 3. oktoobri juhtkirjas arvatakse, et Toronto vajaks sõbralikumat ja heatahtlikumat City Hall’i. Praegune linnavalitsus on linnakodanike respekti kaotanud ja uuel meeril tuleb see prioriteedina taastada.
Nüüdseks on linnapea kohale jäänud kandideerima neli meest: Rob Ford, George Smitherman, Joe Pantalone ja Rocco Rossi. Nende toetusprotsendid olid septembri lõpul vastavalt 45,8; 21,3; 16,8 ja 9,7. Ainus naiskandidaat Sarah Thomson loobus linnapea kohale pürgimisest vähese populaarsuse tõttu (6,4%) ning asus Smithermani selja taha. Kõik kandidaadid on saanud oma platvormide tutvustamiseks piisavalt eetriaega, trükiruumi ja kohtumisvõimalusi valijatega. Mida nad lubavad?
Rossi kavatseb linnapeaks saamise korral 2011. a. vähendada linna kulutusi $132 miljoni võrra. Kaugemas perspektiivis on tal plaanis tõsta palkasid 3%, parandada prügiveo ja tänavate olukorda jm.
Smitherman, endine liberaalist Ontario tervishoiuminister, on tõotanud maksude tõstmised vähemalt aastaks külmutada. Muide, ta on oma käed puhtaks pesnud läbikukkunud miljardi-dollarilisest e-tervishoiu programmist, väites, et selle käivitamise ajal polnud ta enam minister, kuid unustades ilmselt, et ta oli kõnealuse idee autor.
Praegune linnapea David Miller teatas 6. oktoobril, et on valinud oma tõrvikukandjaks aselinnapea Joe Pantalone’i, keda lubab nüüdsest innukalt toetada. Sitsiilia päritolu poliitik on aastate vältel pühendanud rohkesti aega ja tähelepanu Toronto muutmisele loodussõbralikumaks; tal on selles osas veel palju konkreetseid ideid. Ajalehe National Post hinnangul võrdub aga Milleri toetus Pantalone’ile surmasuudlusega ja ka Toronto Star leiab, et ta peaks oma kampaania selletõttu lõpetama.
Rob Ford’i edu saladus
Ja lõpuks Rob Ford – kontroversiaalne mees, kes juhib võidujooksu City Hall’i veenva eduga teiste kandidaatide ees. Kolumnist Margaret Wente nimetab 5. okt. Globe and Mail’is Torontot „lapsehoidjalikuks riigiks“, mis on nüüdseks jõudnud oma pealetükkivusega pretsedenditule tasemele. Wente’i arvates on Ford ainus kandidaat, kes teab täpselt, mis on City Hall’is viltu ja valesti. Ajal, mil linna eelarve on sügavas defitsiidis ning seistakse silmitsi paljude põletavate probleemidega, tegeldakse linnavalitsuses selliste kõrvaliste asjadega nagu jäätmetöötlus, jalgrattarajad, tänavatoitlustamine jne.
Härra Fordil on lihtsad, ent populaarsed ideed – kärpida kulutusi, kasida linn, vabaneda bürokraatiast jmt. Tal on ka rikkalikult kogemusi nende kavade elluviimiseks. Ford on otsekohene ega karda oma arvamust välja öelda. Mõnikord näib ta oma esinemistes hoolimatu ja isegi vihasena. Tuleb välja, et see meeldib valijatele, mitte aga Ontario valitsusele. Peaminister Dalton McGuinty ja transpordiminister Kathleen Wynne võrdlevad Fordi seisukohti konservatiivse kallakuga Tea Party liikumisega USA-s, kus kritiseeritakse valitsuse ebakompetentsust. Kriitikud hoiatavad, et Fordi valimisega teevad torontolased endale karuteene ja kahetsevad hiljem oma valikut.
Lorrie Goldstein kirjutab 6. okt. Toronto Sun’is ilmunud arvamusloos: „Asjaolu, et Fordi oponendid on nimetanud teda rassistlikuks, laisaks, ebaausaks, paksuks ja liiga vihaseks, pole mitte ainult irooniline, vaid ka lõbus.“
Elame-näeme, mida toob esmaspäev, 25. oktoober.