Hiljuti Kaug-Idas toimunud looduskatastroof on üks suuremaid inimkonna ajaloos. On südantsoojendav, et ülemaailmselt on laekunud nii palju abi kannatanud piirkondades elavatele inimestele. Mis aga abiandmise juures silma torkab on see, et suurimad abiandjad on demokraatlikud riigid eesotsas Ameerikaga, kes on kaugelt kõige rohkem andnud. Kanada rahvas on erakordset heldust üles näidanud, mida Kanada valitsus on omalt poolt kergendanud, andes eraviisilistele annetajatele tulumaksusoodustust. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on samuti abi andnud.

Totalitaarsetest riikidest on toetajad puna-Hiina, Singapur, Araabia Ühendemiraadid ja Kuwait. Kaks viimast on õlirikkad riigid. Singapuri on valitsetud kõva käega, kuid seal on turumajandusele antud võimalus areneda, mis on toonud kaasa õitsengu selle riigi majandusele. Totalitaarsel puna-Hiina valitsusel on vabad käed rahva raha oma äranägemise järgi kasutada, käesoleval juhul on annetus heaks reklaamiks nende totalitaarsele valitsusele.

Ülaltoodu näitab, et demokraatlikud riigid, kus turumajandus ehk kapitalism saab tegutseda, on küllalt rikkad, et hädalisi ja vaesemaid aidata.

Kahjuks ei ole vaesematele riikidele abiandmisel mitte väga häid tulemusi. Abi jaotamiseks on vaja infrastruktuuri, mis algab abisaava maa valitsusest. Kuna tavaliselt on abisaajad maad diktatuurid, kus valitseb korruptsioon, siis jääb tihti palju abist valitsuse ametnike taskutesse ning vajalike kaupade vahendajatele ja transportijatele, mistõttu tavaliselt vaid väike osa jõuab abivajajateni. Loodame, et nüüd, kus käesolev looduskatastroof on nii kaua maailma meedia huvifookuses püsinud, seda ei juhtu või kui, siis vähemal määral.

Siinjuures on huvitav tähele panna, kuidas maailma meedia suurte sündmuste suhtes huvi näitab. Käesoleva looduskatastroofi inimkaotuste arvu hinnatakse 250.000-le ja see arv võib veelgi tõusta. Kui aga Aafrikas Ruandas kümnekonna aasta eest Hutu suguharu liikmed tapsid maha umbes 800.000 Tutsi suguharu meest, naist ja last ning hävitasid nende varandust, siis oli meedia huvi hoopiski väiksem. ÜRO võttis küsimuse oma päevakorda, kuid ei suutnud kohalviibivale rahukaitse üksusele vajalikku abi saata, et massimõrva takistada. Arutati küsimust ja võeti vastu resolutsioone, kuid praktiline abi jäi tulemata. Meedia aga üldiselt soosib ÜRO-d, vaatamata selle organisatsiooni mitmetele ebaõnnestumistele ja nõrkustele. Üheks suurimaks nõrkuseks on see, et ei tehta vahet demokraatlike ja totalitaarsete liikmesriikide vahel. On otse irooniline, et ÜRO Inimõiguste Komisjoni eesistujaks valiti hiljuti Liibüa, riik, kus inimõigusi rängalt rikutakse.

Märkmed: