Riias peetud Läänemere Arengufoorumil astusid ette sel esmaspäeval Balti riikide presidendid kiiduväärt ühisavaldusega. Taolised avaldused on tavaliselt lootusrikkad. Tänapäeva maailm on nii seosterohke, et ühe piirkonna arengu plaanid sõltuvad palju sellest, mida arvavad suuremad naabrid, globaalne kogukond.
Keskkonnaküsimustes on seda eriti teravalt tunda — väikeriigid võivad näiteks Kyoto protokolli nõudeid lihtsalt täita, nende eiramine suurte, nagu Hiina, Venemaa ja USA poolt tähendab, et väikeriigi panus jääb sisuliselt pisikeseks. Lisada veel omakorda nõuetega „kauplemine” — Eesti „võtab” Taani heitgaaside emissioonist osa „oma arvele”, vastutasuks saab sealt energeetika, tuuleveskite näol toetust — ja saame aru, et rahvusvaheliste lepingutega on tihti nii, et liigutatakse kohustusi rändkaupmehe kombel ühest taskust teise. Saldo ei muutu.
Ei ole ju, et Balti riigid oleksid nagu nõutud külapoisid, kes on sattunud ELi ehk suurlinna liiklusmelusse. Seda on nad juba tunnistanud kiire majandusliku ning tehnoloogilise kohanemisvõimega, sovjetiajastu on vähemalt majandusarengu tolmu kadunud.
Kolm presidenti tervitasid arengufoorumi „soovi kujundada avaliku ja erasektori partnerluses Läänemere piirkonnast majandusarengu dünaamiline eestvedaja”. Seda saab muidugi ainult riikliku koostööga saavutada, ELiga ühinemine peaks tooma täiendavaid eeldusi. Kuid, nagu ajalugu näitab, on soovi ja selle teostuse vahe suur.
Õnneks pole enam tegemist omaaegse luuavarrefilosoofiaga, kus vastandite ühtsuse võitluses sai igal asjal olla ainult kaks otsa, kas hea või halb, must või valge. ELi eeskirjadest on olnud viimastel aegadel palju juttu, küsitav on, kas neid tuhandeid määrusi saab pisiriik isegi kohaliku piirkonna kontekstis täita. Heidetakse näiteks juba Eestile ette, et ta on ainus ELi kandidaatriik, kus puudub diskriminatsioonivastane seadus, nii nagu EL seda nõuab (etteheited tulevad muidugi venelaste mõjusfäärist).
Kuid kaalugem pigem neid kolme peateemat, mida Balti presidendid arutasid omavahelisel kohtumisel. Nimelt Baltikumi energiaturu optimeerimist, transpordisüsteemide kaasajastamist ning vastutustundlikku Läänemere vete keskkonnakaitset. Need kolm on just tihedalt seotud, siin läheb vaja mitte ainult Baltikumi koostööd, Läänemere riikide ühtset arusaamist, aga ka ELi pilli järgi tantsimist.
Energeetika alal on juba toimumas olulised protsessid. Eesti-Soome ühisprojekt — erasektori vahenditega merekaabli Estlink ehitamine pole enam kaugel. Leedu ja Poola on koostöös oma elektrivõrkude ühendamise huvides. Kuid kas saame ette kujutada ausat ning ühist Balti riikide elektriturgu? Hetkel vist mitte.
Keskkonnakaitse ja energeetika käivad käsikäes — kas on vaja meelde tuletada fosforiidisõda? Ida Virumaa tuhamäed ning Sillamäe radioaktiivsed jäätmeheitlad, mis sisaldavad nii uraani kui tooriumi — mis nendest saab? Mäletame, kuidas NSV Liidu Energeetikaministeeriumi Balti ja Eesti Soojuselektrijaama laiendamise kavades puudus loodusesõbralikkus. Ning kuidas selle kadunud impeeriumi naftajuhtmete rajamisel ei mõeldud tuleviku peale.
Läänemere ökoloogiline tervis sai juba punasel ajal paraja põntsu — Baltikumi elektrijaamade korstnatest kandus näiteks Soome lahe akvatooriumile, ja muidugi Peipsi kohale, tohutult lämmastiku- ja väävliühendeid ning anorgaanilist tolmu. Lisame kütuse, roiskvee, mis otse järve või lahte lasti. Veel — üleväetamine, mis kandis kemikaale veekogudesse ja kaevudesse — N. Liidu pärandiks oli ökotsiid.
Viimastel aegadel on Läänemeremaade Nõukogu avaldanud muret meretranspordiga veetava kütuse üle — võõraste riikide lipu all tegutsevad ettevõtted veavad naftat ja masuuti Läänemerel. Arnold Rüütel ütles küll oma kõnes Arengufoorumile, et ei soovita pärssida merevedude võimalusi, vaid soovitakse katastroofide riske vältida. Niisiis tuleb sätestada tingimusi, mis on pikaajaliste keskkonna- ja äriplaanidega kooskõlas.
See on paras pähkel — isegi kui Läänemeri kuulutatakse eriti tundlikuks merealaks, mida Kristiina Ojuland on agaralt ja õigustatult rahvusvaheliselt nõudnud, ei saa keegi ometi igat tankerit kontrollida. Ei saanud keegi Hispaania, Alaska, Venetsueela vetes toimunud katastroofe selliselt ennetada. Ei suuda näiteks need ELi riigid, kes roiskunud Vahemere litoraali jagavad, nõustuda, kuidas seal sätestada mereveo ohutuskontrolle. Mis siis Läänemere rannavööndit jagavate maadega saab? Presidentide avaldus on positiivne algus, aga peab ka kaugemale vaatama.
Meretranspordi küsimust näiteks ilma Venemaa nõusolekuta lahendada ei saa. Näiteks, Ventspilsi sadam on Lukoili haardes. Ka peab küsima, mida teeb idanaaber maatranspordi ohutumaks muutmise suunas. VIA Baltica ja Rail Baltica kiirtrasside edasiarendamine ja pikendamine, nagu Balti presidendid soovivad, tooks ju nii head kui halba. Lõuna- ja Põhja-Euroopa selliselt ühendamine edendaks nagu soovitud kiiremat kaubavahetust, tiivustaks turismi; samas aga lisaks katastroofide riskile palju. Kemikaale vedava kaubarongi avarii ohustaks põllumajandust — ükstaspuha, kuskohas see Baltikumis või Põhja-Euroopas ka ei toimuks.
Ei taha selle lühikese loeteluga olla halvaennustaja. Pole aga ka mõtet Pollyannana olla optimist. Limits to growth, ehk kasvu piirid on ammu sätestatud looduse, mitte ärimeeste, erasektori, poliitikute poolt.
See, et Baltikum soovib olla kohaliku majandusarengu dünaamiline eestvedaja, saab ainult siis teostuda, kui keskkond, Läänemere tervis on prioriteet number üks, mitte järelmõte. Jõudu Rüütlile ja ta kolleegidele, saavutamaks presidendi kõne viimases lauses esitatud lootust, „et poliitikud ja ärimaailma esindajad leiaksid ühise keele nende lahenduste äratundmisel, mis meid Läänemere piirkonna ning Euroopa heaolu ning õitsengu teel edasi aitaksid“.
Kommentaar: Ühist keelt otsides
Arvamus
TRENDING
