Pühapäeval, 1. juulil peeti kõikjal üle Vahtralehemaa pidu – Kanada 140. sünnipäeva. Aedades tossasid grillahjud, lehvisid riigilipud ja ilutulestiku müra ei tahtnud vaibuda veel südaöölgi. Linnades toimusid eriti pidulikud kodakondsuse omistamise tseremooniad.
• Optimism
Selleks oli ka põhjust, sest nagu peaminister Stephen Harper ütles, on Kanada nüüd taas „arvestatav mängija maailma areenil“. Peaministri sõnul on Kanada rahvusvahelist mainet oluliselt tõstnud Afganistani ja Haiti julgeolekumissioonides osalemine ning ta on kujunemas tähelepanuväärseks jõuks tänu oma energiavarudele ja looduslikele ressurssidele. „Kogu maailmas levib sõnum: Kanada on tagasi!“ Kindralkuberner Michaelle Jean’i sõnul võib aga Vahtralehemaad iseloomustada kahe märksõnaga: lootus ja vabadus. Mõlemad ju tõesti suured väärtused.
• Ohvrid
Kanada sõjamehed tähistasid ohtlikes oludes kodumaa 140. sünnipäeva kauges Kandaharis, kandes T-särke kirjaga, milles väljendatakse uhkust oma riigi üle. Ajal, mil siin valmistuti suurejooneliseks juubelisünnipäevaks, ütlesid sugulased ja sõbrad oma viimased hüvastijätusõnad kolmele sealsamas Kandahari läheduses hukkunud sõdurile. Nad tõid oma riigi altarile kõige kallima, mis neil anda oli – elu. Millised on nende perekonnaliikmete tunded? Muidugi teadsid Christos Karigiannis, Stephen Bouzane ja Joel Wiebe, millega nad riskisid, valides sõjaväelase elukutse. Kas nad oleksid seda teinud teades, et nende elutee jääb nii lühikeseks? Kas nende noorte meeste ohver muutis maailma paremaks?
• Pole juuri
Kanada on maailma riikide seas veel suhteliselt noor. Aga oma ajalugu on tal sellest hoolimata ette näidata. Ometi – juuni lõpul avalikustatud uuringufirma Association for Canadian Studies (ACS) küsitlus näitab ehmatavat tõsiasja, et noortel, väga kireva etnilise päritoluga kanadalastel puuduvad patrioootilised tunded ja et Kanada identiteet on nende jaoks ähmane asi. Nii iseloomustataksegi raportis noori (tuntud seebiooperit „The Young and Restless“ parafraseerides) kui „The Young and the Rootless“. Noortel pole juuri! 40,6% küsitletud 15-17aastastest ütlesid, et nad ei tunne end kindlalt kanadalastena. Kui nendele lisada veel need 27,8%, kes peavad oma kanadalase staatust ebamääraseks, muutub pilt eriti alarmeerivaks. On siin tegemist identikriisiga nagu Eestis venelaste puhulgi?
• Kanadalane pole ameeriklane
30. juuni National Post’i juhtkirjas küsitakse, mida tähendab üldse olla kanadalane. Kolumnist Andrew Cohen kirjutab 3. juuli Ottawa Citizen’is otsekui vastuseks sellele, et ehkki on möödunud 140 aastat Konföderatsiooni loomisest, ei tea kanadalased siiani, kes nad täpselt on. Ollakse veendunud vaid selles, et erinetakse fundamentaalselt ameeriklastest, ehkki elatakse Põhja-Ameerikas. Autor vihjab tuntud võrdlusele sulatuspotist (Ühendriigid) ja mosaiigist (Kanada). Aga USA meenutab ju teatud mõttes samuti mosaiiki, ¾ hispaania päritoluga ameeriklasi rääkivat näiteks kodus oma emakeelt.
Ehk peaks siin esile tõstma Kanada ainulaadset tervishoiusüsteemi, mida Cohen nimetab „meie sotsiaalse heaolu kroonijuveeliks“ ja mis eristab meid enamusest maailma riikidest, ka USA-st? Ent Ühendriikide võimalikud presidendikandidaadid Hillary Clinton ja Rudolph Giuliani on efektiivselt toimiva tervishoiusüsteemi samuti seadnud oma prioriteediks. Siiski pole nende jt presidendiks pürgivate poliitikute silmad suunatud mitte üksnes Kanada tervishoiusüsteemile, vaid siinsele liberaalsele ühiskonnakorraldusele üldisemalt. Seega – erinevused kanadalaste ja ameeriklaste vahel võivad peatselt kaduda või ongi juba kadunud.
• Vähene huvi, puudulikud teadmised
Kolumnist Rick Bell küsib 1. juuli Calgary Sun’is, mis on juhtunud kanadalaste patriootiliste tunnetega. Tihti näib, et esmajoones mõeldakse vaid oma isiklikule heaolule, mitte riigi käekäigule. Paljud nooremate põlvkondade liikmed peavad patriotismi isegi aegunud nähtuseks. Nende teadmised Kanadast piirduvad vaid Tim Hortoni kohvikute, hoki, õllemarkide, vahtrasiirupi ja muu taolisega.
Kuus kanadalast 10-st kukuksid läbi kodakondsuse testil. Kõigest kolm 10-st oskavad nimetada, millised ookeanid uhavad nende maa randu; neli 10-st ei tea, millised järved moodustavad Suure Järvistu. Sama kurb pilt valitseb poliitika osas; paljusid üllatab, et Suurbritannia kuninganna Elizabeth II on Kanada riigipea (ometi tarvitseks silmitseda vaid 20-dollarilist rahatähte!) jne. Immigrandid oskavad peast laulda Kanada hümni ja teevad põhikanadalastele silmad ette nii ajaloos, geograafias kui poliitika tundmises.
Pole siis ime, et Dominion Institute’i asutaja ja tegevdirektor Rudyard Griffiths on kutsunud provintse mõtlema kodanikuõpetuse süvendamisele ja vastava lõpueksami lülitamisele koolide õppekavadesse. Iseasi, kas teda kuulda võetakse.
• Immigrantide najal
Ühest telereportaazhist jäi meelde säravalt õnnelik, vastselt kodanikuks saanud Sierra Leone’st pärit mustanahaline mees, kes ütles, et täna (s.o. 1. juulil) on tema „uuestisünni päev“. Ta lubas õhinal anda oma parima uue kodumaa hüvanguks. Ta mõjus väga siirana.
Igal aastal saabub Vahtralehemaale 200.000 immigrandi ringis. Enamus neist tuleb siia parimate ideedega. Loodetavasti ei tule neil pettuda.
Kommentaar: Uitmõtteid Kanada 140. sünnipäeval
Arvamus
TRENDING
