Vene ajaleht Kommersant kirjutas teisipäeval, et duumasaadikud ei uskunud oma kõrvu, kui tagasihoidlik tehnokraat, bürokraat ja endine maksujärelvalve ameti ülem Fradkov peaministriks välja käidi. Aga samasuguse hämmeldusega vaatasid üksteisele otsa ka ajakirjanikud, kellele Putin tegi pressikonverentsil teatavaks oma valiku. Paljudel neist polnud aimugi, kes Fradkov üldse on. Üpris jahmunud oli ka Vene ja välismaa poliitiline eliit.
Kes on Mihhail Fradkov?
M. Fradkov (53) on hariduselt insener, kuid lõpetanud ka väliskaubandusakadeemia. Juba N. Liidu päevil töötas ta välisriikides (Indias, Maailma Kaubandusorganisatsiooni eelkäija GTTA juures jm.). Mõnedel andmetel tegeles ta oma põhitöö kõrval usinalt ka luurega.
Fradkov hakkas märgatavalt tõusma karjääriredelil 1997.a., kui temast sai kaubandusminister. 2001. a. (juba Putini ajal) määrati ta maksupolitsei juhi kohale. Vene poliitika asjatundjad kinnitavad, et just sellel ametipostil oli tal oluline roll Kremlile (loe: Putinile) ebameeldivate meediaväljaannete ja firmade likvideerimisel. 2003.a., kui Fradkov asus Venemaad esindama Euroopa Liidu juures, kadus ta poliitilise radari ekraanilt sootuks, temast polnud kuulda enam midagi. Seda üllatavam oli muidugi tema naasmine.
Miks ikkagi Fradkov?
Eesti Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni hinnangul on Fradkov kuulekas käsutäitja, kes ei varjuta mingil moel presidendi isikut. Pole ka ohtu, et ta võiks kunagi presidendi trooni ihaldada, sest tal puuduvad selleks igasugused ambitsioonid.
Näib, et Putin armastabki end ümbritseda selliste „hallide tehnokraatidega“, et ise nende taustal särada. Mihhail Kasjanovit ei peeta eriti algatusvõimeliseks poliitikuks — aga, kes teab, võibolla pole talle antud võimalust initsiatiivi üles näidatagi? Igal juhul on Mihhail Fradkov Moskva Strateegiliste Uuringute keskuse direktori Andrei Piontkovski hinnangul veelgi tagasihoidlikumate eelduste ja võimetega kui Kasjanov.
Vene analüütik Stanislav Belkovski arvas 2. märtsi Moscow News’is, et Fradkovi ametissemääramine oli Putini poolt ebaloogiline ja kobamisi astutud samm. Seda on siiski raske uskuda, sest see poleks kooskõlas Putinile iseloomuliku poliitilise loogika, psühholoogia ja luurajamentaliteediga. Fradkovi nomineerimises peaministri kandidaadiks võib kahtlemata leida strateegilist ettenägelikkust.
Juhuslik või kalkuleeritud valik?
Mihhail Fradkov on nõukogude ja postsovjetliku ajastu ametnik, kes on tuttav kaubanduse ja välissuhtluse valdkonnaga, aga orienteerub samavõrra hästi ka vene maksupoliitika pimedavõitu labürintides ja Euroopa Liidu esinduslikes kabinettides.
Venemaal seisavad peatselt ees mitmed möödapääsmatud reformid. Nendest (eriti kommunaalreformist, mis ähvardab katastroofiliselt tõsta kodutute hulka) tulenevate ebameeldivustega peab Fradkov silmitsi seisma, sest vaevalt keegi julgeb Putinit sellise reformi tagajärgedes süüdistada. Huvitav, kui tugevad on „1%-lise Misha“ õlad ja kas tal jätkub piisavalt veojõudu selle koorma vedamiseks?
Putin ei tahtnud nähtavasti määrata peaministriks kedagi oma lähikonnast (KGB-sõpru või teisi), sest nende isikute küündimatus või eksisammud kahjustaksid bumerangina tagasi pöördudes tema enda mainet.
Fradkov kui kogenematu funktsionäär, kes samas tunneb poliitilise mängu reegleid, sobib aga sellesse rolli ideaalselt. Tema juba teab Vene võimukoridorides miljoneid kordi kõlanud sõnakombinatsiooni „Tak naado!“ (nii on vaja) tähendust. Fradkov oleks seega oma erinevate kogemuste pagasiga justkui Putini sõdur: alati valmis käsku täitma, aga ka nurisemata areenilt lahkuma, kui selleks korraldus antakse.
Huvitaval kombel on Fradkov Brüsseli kuluaarides ja sealse eliidi hulgas liikudes omandanud leebe liberaali oreooli. Vene-ELi suhted pole praegu kaugeltki parimas seisus. Võibolla tahab Putin Fradkovi esiletoomisega demonstreerida lähenemist Läänele ja taganemist diktaatorlikkkusest, milles teda on sageli süüdistatud?
•••
Nii näibki, et ühe Misha asendamine teisega polnud mitte juhuslik samm, vaid pigem kaugelenägelik poliitiline aktsioon, mis lõpetas ühtlasi kuulujutud, et Vene president võtab üle ka peaministri kohustused ja koondab kogu võimutäiuse oma kätte. Putin on aga järjekordselt demonstreerinud, et tema langetab Venemaal kõik otsused. See pole muidugi kellelegi uudiseks.