Neljapäeval tähistati Venemaal aasta möödumist rängast tragöödiast — pantvangikriisist Moskva Dubrovka teatris. Küllap on enamusel meist veel meeles, kuidas tshetsheeni hambuni relvastatud ja pommidesse mähitud võitlejad võtsid ligi 800 pantvangi, nõudes, et Moskva lõpetaks kogu sõjategevuse Tshetsheenias. Vastasel korral ähvardati teatrihoone koos rahvaga õhku lasta.

Kuigi mässulistel õnnestus oma äärmusliku aktsiooniga äratada kogu maailma tähelepanu, hukkusid nad kõik Vene erivägede operatsiooni käigus, aga koos nendega ka 120 teatrikülastajat. Teatrihoonesse pumbati tohutul hulgal mingit mürgist gaasi, mille koostis on siiani jäänud saladuseks ja mille sissehingamise tagajärgede all praegugi veel paljud kannatavad.

Dubrovka teater töötab nüüd juba ammu, sellest on püütud hoolega eemaldada kõik, mis võiks seda kohutavat sündmust meenutada. Hoone on põhjalikult renoveeritud, punane toolide polster asendatud sinisega. Teatri õuel avati neljapäeval memoriaal — sündmus, mis hukkunute omaksed küll üsna külmaks jättis. Nemad nõuavad vastuseid Vene võimudelt — kuidas ikka oli võimalik, et 40 raskelt relvastatud mässulist pääsesid Moskva ühte populaarsemasse muusikateatrisse; nad tahaksid ka teada, millist gaasi täpselt kasutati päästeopratsioonis ja on maruvihased president Vladimir Putini peale, kes hiljuti kinnitas, et pantvangid ei hukkunud mitte hoonesse pihustatud mürgise gaasi, vaid hoopis väsimuse ja stressi tõttu. (Mida uut on siin päikese all!?).

Üle 60 hukkunu omaksed on esitanud valitsuse vastu tsiviilhagid, nõudes kokku enam kui 50 miljoni USA dollari suuruses hüvitust. Kuna ükski Moskva kohus pole pidanud nende hagisid läbivaatamise vääriliseks, on nad nüüd pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Võimud lubasid lõpetada uurimise tragöödia esimeseks aastapäevaks. Kolmapäeval esitaski prokuratuur formaalse süüdistuse kolme tshetsheeni vastu. Seegi teade jättis hukkunute omaksed ükskõikseks.

Pantvangikriisi lahendamise viisi üle vaieldakse siiani — paljud kiidavad Kremli raudse rusika meetodit, nad on veendunud, et just selline otsustav käitumine mässulistega eemaldab igaveseks terroriohu Venemaa pealinnast. Teised leiavad, et operatsiooni käigus kasutati lubamatuid vahendeid ja viise, see oli brutaalne ja inimeludest ei hoolitud sugugi.

Dubrovka teatri pantvangikriisi 1. aastapäeval tuleb tõdeda, et Moskva pole suutnud praktiliselt mitte midagi ära teha ega omandanud mingeid õppetunde, mis teeksid sellise draama kordumise täna vähem tõenäoliseks kui aasta eest.

Kreml lõikas sellest traagilisest sündmusest aga kindlasti taas kasu. Kui 2001.a. 11. septembri terrorirünnak USAs andis Vene võimudele õigustuse klaarida keskaegse julmusega arveid vabadushimuliste tshetsheenidega (kes on ühtaegu ju nii moslemid kui relvastatud mässulised), siis Dubrovka kriis andis uue, juba teise võimaluse karmistada suhtumist nendesse tõmmudesse mägede poegadesse kui terroristidesse.

Need, kes on viimasel ajal saanud (või tihanud) Tshetsheenias käia, räägivad sealsest elust õuduslugusid. Pealinn Groznõi elab kirjeldamatus viletsuses, ühe ajakirjaniku sõnul olid selles kandis ka keskajal paremad olmetingimused kui 21. sajandil. Enamus maju on purustatud. Vene sõjaväelased käituvad siiani kui vandaalid ja barbarid. Inimesed on meeleheites. Moskva on tegelikult ise oma jõhkrusega loonud terve terroristide armee. Äsja ametisse seatud Kremli käsilasest „nukupresident“ valiti kõiki demokraatlikke hääletamispõhimõtteid eirates ega oma kohalike hulgas mingit autoriteeti.

Tsiviliseeritud maailmas on Venemaa küll vist ainus riik, kes järjekindlalt hävitab ise oma elanikkonda ja linnu. Samas ei tähenda see, et tshetsheenide edu pandiks ehk iseseisvuse saavutamise ainsaks võimaluseks peaks olema terrorism. Mõistagi vajavad nad oma praeguses väljapääsmatus olukorras hädasti ülejäänud maailma materiaalset abi ja moraalset tuge, kuid terrorit oma eesmärkide saavutamiseks kasutades peletavad nad selle toetuse ja abi eemale. Vägivald sünnitab aga järjest uut vägivalda.

Märkmed: