Lausa liigutav oli lugeda naeratava keelemehe muret meie keele ja rahva tulevikust Euroopa Liidus (EL) (EPL.29.08.03, lugeja toetus Pm. 03.09.03). Tema kolleeg Tartust (EPL.02.09.03) selgitab küll, et noormees on Leedus toimunud seminaril räägitust valesti aru saanud, kuid oma vääriti mõistmisest „meisterlikult kirjutanud” artikli.

Et aga lugejat desorienteerivast artiklist tõesti „kiirgub selle autori suur anne”, seda näitab kas või see, kuidas ta sellest omaloomingulisest keeleohust lähtudes leiab võimaluse öelda, et vene kaart on ümber pööratud: „Kuidas mõjutab aga Eestit see, kui turvalisus ja demokraatia meie suures naaberriigis stabiilselt kasvaks? Iseseisvale Eestile oleks see ilmselt parim mõeldav stsenaarium. Euroopa Liitu kuuluvale Eestile võib sellega (millega? Venemaa demokratiseerumisega? O.I) kaasneda üks mustemaid stsenaariume üldse.”

Kui räägitakse nn. vene kaardi aegumisest uue, mitte enam kommunistliku Venemaa kõrval, muudab see sõnavõtja taotlused alati kahtlaseks. Kas noor professor-keeleteadlane on tõesti nii eluvõõras, et tal on usk, et turvalisus ja demokraatia meie suures naaberriigis kasvab ja lootus, et koos sellega tema agressiivsus väheneb? Või sunnib nii ütlema armastus „suure venna” vastu, kelle rüpes meil nii kaua on tulnud vireleda? Vaadates meie naaberriigis ja mujal maailmas toimuvat ilma selle pimestava emotsioonita, pole ju selliseks usuks ja lootuseks mittemingisugust alust!

Mis puutub Vene demokraatiasse, siis nii noor selle propagandistliku artikli andekas autor ka pole, et ta ei mäletaks N. Liidus valitsenud „tõelist demokraatiat”. Läänelikus mõistes demokraatia poole pürgimisest pole Venemaal praegu küll mingit märki. Muutunud on ainult majanduse struktuur: riigikapitalismilt (nõukoguliku terminoloogia järgi „sotsialismilt”) on toimunud üleminek eraettevõtlusele, aga seegi eht-veneliku hurraaga ja liialdustega. Kui mõnel kildkonnal tõesti peaks olema tahtmist Venemaal demokraatlikule süsteemile üle minna, siis tuleb mõelda ka sellele, kas see lähemas või isegi kaugemas perspektiivis üldse on teostatav. Seda eriti nüüd, kus ka Lääs on terrorismisõja tingimustes sunnitud oma demokraatiat modifitseerima. Kui see aga tõesti peaks õnnestuma, siis Venemaa praegustest parteidest pole ju mitte ükski pidanud vajalikuks Balti riikide iseseisvust tõsiselt võtta. Seda peetakse ajutiseks tagasilöögiks nii, nagu Leningi seda Tartu rahu sõlmimise ajal pidas. Miks peaks „stabiilselt kasvava turvalisusega” Venemaa seisukoht muutuma? Vastupidi – nn. vene kaardi ohtlikkus suureneb seda enam, mida kindlam kord seal maksab ja mida tugevam ta on. Seetõttu on meil just praegu vaja leida kaitset tuleviku Venemaa eest ja kui me praeguse võimaluse maha magame, leiame ennast paratamatult jälle oma „suure venna” kaisust.

Kas EL ja NATO meid päästavad? Võime vaielda nii- ja naapidi, aga vähemalt annavad nad meile pääsemiseks võimaluse. Päästjaks peab aga olema meie enda tarkus.

Meie tulevik ELis oleneb väga vähe mõnest juhtivast poliitikust, kes ühelt vastutusrikkalt kohtumiselt teisele lendab ja olenevalt konjunktuurist paljusõnaliselt räägib kas suhete soojenemisest Venemaaga või kui tublid me oleme ja kui väga me ELi tahame. Sama vähe mõnest teisest ida poole piiluvast kaunitarist poliitikust, kes kurdab, et ta ei suuda ühinemislepingu 5000 leheküljelist teksti läbi lugeda. Ei pakuks tema lugemine mitte midagi ei talle ega meile. Meie saatus oleneb hoopiski neist spetsialistidest, kes ühinemislepingu klausleid rida realt läbi töötavad ja neid meile sobivaks kohandavad. Andku Jumal neile selleks mõistust ja tahet! Veel olulisemaks kui nüüd, muutub nende töö peale liitumist. Kui seda tööd satuvad tegema meid meie „suure vennaga” kokku sulatada soovivad seltsimehed, on ülimalt tõenäoline, et ELi dokumentidesse satuvad tõesti meid hukutavad keeleseadust, kodakondsust ja immigratsiooni määravad klauslid. Seda aga mitte ELi survel, vaid tagaust kasutava Venemaa kavalusest tingituna. Seepärast ju ongi Venemaa, kes küll euroskeptikuid rahaliselt toetab, meie liitumise suhtes nii leebe. Ja sellega on seletatav ka üllatus, et teadaolevalt idaorientatsiooniga poliitikud ja „vaimuinimesed “ meie liitumist nii innukalt toetavad.

Muidugi tuleb arvesse ka teine võimalus – ennast innukalt „poolt” propagandasse segades on võimalik viia see piirini, kus niigi poolt olijatel sellest kõrini saab.

„Meisterlikult kirjutatud” artiklis leiab autor andekalt võimaluse laiendada oma mõtet „grupimõtlemise” kahjulikkusest lokaalselt tasapinnalt globaalsele. Etteheitelt „üksmeele illusioonis” visklevatele filoloogidele, valitsusele ja poliitikutele, kes tema „omapoolse abi pakkumisest olukorra analüüsimiseks ja valitsuse seisukoha kujundamiseks” välja ei teinud, viskab ta kivi ka ameeriklaste kapsaaeda: tänu „grupimõtlemisele” ülehindasid nad Iraagi massihävitusrelvade olemasolu.

Kas pole huvipakkuv, kuidas peale julma, kogu maailma ohustanud diktaator-rezhiimi kukutanud võidukat sõda, levis protestidemonstratsioonide laine üle kogu maailma, kaasa arvatud Ameerikas? Ajakirjandus kõmises kriitikast ülekohtusele Bushile, kes tegi liiga vaesele Saddamile. Korraga leidsid kõik, et USA on süüdlane ebaõiglases sõjas!

Massihävitusrelvi ju ei leitud, järelikult Saddam kogu inimkonda ei ähvardanud! Et ta omasid piinas ja tappis, pole meie asi! Korraga on kõik hirmul Ameerika hegemoonia pärast. Tuleb leida teid, et maailmas jälle valitseks jõudude tasakaal, mida õnnis N. Liit nii lahkelt tagas!

See protestiaktsioonide laine, mis peaaegu oleks viinud Inglise valitsuse kukutamiseni, tuletab äravahetamiseni meelde külma sõja aegset võitlust rahu eest! Siis neelasid kõik vabad rahvad selle, N. Liidu poolt sogasesse vette heidetud konksu alla. Veendunud rahu eest võitlejateks ei olnud kaugeltki mitte ainult manipuleeritav mass, vaid ka intellektuaalid, tippteadlased ja literaadid!

Kes aga nüüd selle uue konksu veel sogasemasse vette heitis?

Vaatamata sellele, et jõujooned maailmapoliitikas on omandamas hoopis uusi ja senitundmatuid suundasid, toimub võitlus maailma valitsemise pärast praegu siiski veel kahe suure ja tugeva, USA ja NSVLi õigusjärglase vahel, olgu sõjatandriks olnud kas Vietnam, Korea, Afganistan, endine Jugoslaavia, mõni Aafrika riik või Iraak.

Sõjaliselt on USA tipptehnoloogiaga varustatud armee kõigist teistest kahtlemata üle ja – kuigi me Venemaa salarelvasid ei tea – sõjas teda lüüa ei õnnestu. Nagu on näidanud paljud katastroofid, häired energia-ja informatsioonisüsteemides ja 11. september, pole ta aga kaugeltki haavamatu. Seda eriti siis, kui ei tea, kes ja kust ründab. Kui USA teatas, et tema luurel on 11. septembri terrorirünnaku ühe organiseerija kohta andmed, mida ta ei avalda, siis ei pruugi see sugugi olla Saudi-Araabia. Cui bono?

Kuid tänu pea sajandi pikkusele kogemusele musta valgeks võõpamisel, on ühel tandril Venemaa siiski USAst palju võimsam – see on propagandasõja tander. Ja selle vastu jääb USA sõjaline tipptehnoloogia abituks.

Kas maksab propagandakärale toetudes USA ja Inglise luuret nii väga alavääristada ja sõja põhjust ainult majanduslikes motiivides otsida? Pole sugugi nii kindel, et ekslike otsuste langetamise „ilmekaim näide lähiajaloost on ilmselt Iraagi sõda, mille puhul Ameerika administratsioon ülehindas massihävitusrelvade ohtu”. Keegi tahab kangesti teada, millised andmed USA ja Inglise luurel olid. Ei tea, kes küll see uudishimulik võiks olla? Kuid purgikene terve maailma elanikkonda tapva bakterioloogilise- või keemiarelvaga võib olla peidetud teab kuhu põõsa alla Iraagis või mujal. Ilma, et teadjad suu avaksid, on seda võimatu leida. Ja ilma, et massimõrva kavatsejad kätte on saadud, on selle kasutamist võimatu ära hoida.

Meie tähelepanu tõmbab praegu endale meie ühinemine ELi ja NATOga ning meediat täidab tühja tünni kõmin sellest, kuidas me kaotame oma keele, raha ja iseseisvuse. Tasuks aga natukenegi mõelda sellele, kes on see andekas dirigent, kes paneb oma taktikepi järgi laulma suure maailma suuri, rääkimata siis väikese maa väikestest! Kas tasub ei-tea-kelle kaunikõlalist laulu alati kaasa laulda?

Märkmed: