Ülestõusmispühad sümboliseerivad valguse võitu pimeduse üle; elu triumfi surma üle. Ateistid, agnostikud ja skeptikud, keda võiks kõiki kokku viia ühise nimetaja alla – uskmatud Toomad – seda nii ei näe, kuid see on nende probleem.

Ülestõusmispühad on jõulude kõrval kristlaste jaoks kõige olulisemad kirikuaastas, need on ühtaegu kurvad, leinalised, aga ka rõõmsad ja eredad pühad. Isegi loodus näib sellele kaasa elavat. Kust leiab otsekui varjusurmas olev raagus puu igal kevadel imelist jõudu uute pungade paisutamiseks, et neist siis esile tuua lehti ja õisi? Seda kui elu loomulikku nähtust aktsepteerivad ka kõige suuremad skeptikud.

Toomas – tüüpiline eestlane?

Elu on eestlase teinud ettevaatlikuks ja sundinud teda eelarvamusega suhtuma imedesse ja ebatavalistesse sündmustesse. Just selline oli ka Jeesuse jünger Toomas – kahtleja, kes ei jäänud kohe uskuma seda, mis talle räägiti. Ta tahtis kõiges ise oma silmaga veenduda. Võiksime ehk teda (aga ka ennast) nimetada realistiks. Kui Jeesuse jüngrid Toomale rääkisid, et nad olid näinud ülestõusnud Issandat, pidas ta seda võimatuks: „Te nägite viirastust!“ Oma kahtluste ja umbusuga muutus ta skeptilise inimese võrdkujuks ja on sellisena läinud ajalukku – hoolimata isegi sellest, et hiljem pöördus Toomas oma skeptitsismist usule. Oleme vahel samasugused. Teiste juttu me niisama lihtsalt juba uskuma ei jää. Kui mul endal on võimalus asju kontrollida ... küll ma siis otsustan!

See ei saa olla tõsi!

Kahjuks ongi meie ümber liiga palju lausvalet või siis vähemalt pooltõdesid. Ettevaatusele sunnib siinnegi tarkus: „If it's too good to be true, it's not true.“ Nii võtame siis aluseks igaks juhuks kõige hullema stsenaariumi, mis peaks meid kaitsma võimalike kiusatuste, trikkide ja pettuste eest. Parem mitte tulega mängida, parem mitte midagi ega kedagi usaldada! Kes meist tahakski oma kergeusklikkusega mõne petturi ohvriks langeda?! Targem on jääda ohutusse umbusalduse tsooni, arvame sageli. Paraku on siingi oht: oma liigse kahtlustamisega võime ilma jääda võimalusest olla ise osalised mõnes erakordses sündmuses või olla vähemalt selle tunnistajaks.

Julgust ja avatud silmi!

Elu viivad edasi ettevõtlikud ja positiivsed inimesed: need, kes julgevad võtta riske ja kellel on säravaid ideid – mitte aga uskmatud Toomad. Nii on see olnud siin pikkade pagulusaastate jooksul ja nii on see ka tänases Eestis.

Meil poleks täna ei Tartu College'it ega Instituuti, Eesti Maja, koole, panka ja arvukaid organisatsioone, kui poleks olnud raskusi trotsivaid entusiaste ja kaugeleulatuva visiooniga võimekaid inimesi. Kodueestlastel on olnud palju raskusi oma vabariigi taastamisel. Ometi on sellega toime tuldud! Isegi kõige kurjemad vaenlased ja kõiges kahtlevad uskmatud Toomad on sunnitud tunnistama Eesti Vabariigi edusamme.

Kahjuks takistab uskmatu Tooma mentaliteet meid pahatihti positiivset nägemast. Kui keegi pakub uudseid lahendusi, hakkame kõigepealt otsima nende puudusi ja varjukülgi. Kui paljudele geniaalsetele ideedele on ajaloo jooksul jala taha pannud uskmatud Toomad, ei oska keegi öelda. Terava kriitika alla langevad pahatihti ka uudsed tulevikuvisioonid ja meie omadega mitte-kokkulangevad nägemused.

Karl Arro kirjutas 1. aprillil 1953 ilmunud Vaba Eestlase juhtkirjas: „Meie rahva kannatusnädalad on veninud palju pikemaks, kui meie seda iganes suutsime ette aimata, kui me oma koduradadelt lahkusime. Oleme oodanud juba pikki aastaid lunastust, pääsemist ja kevadet oma paljukannatanud rahvale, oleme igatsenud seda suurt ülestõusmist ja vabanemist /.../ Meile jääb siiski lootus, et see aeg kord tuleb, sest nagu Kristus tõusis suurimast alandusest ... nagu iga talve murrab jõuline kevad – nii tuleb ka meie rahvale ükskord pääsemine, tõeline ülestõusmine ja tõeline kevad.“ Need prohvetlikud sõnad täitusid.

Kasutamata võimalused

Kahjuks elab ohtlik uskmatu Tooma meelelaad tänagi paljudes edasi, takistades neid nägemast ja kasutamast avatud võimalusi ning positiivset oma ümber. Kahju! Seetõttu oleks ehk sobiv ühineda Martin Gutl’i mõtisklusega:

 Jumal küsib:
Ma olen Sinu jaoks mäed loonud.
Miks sa ei lähe neile rändama?

Ma olen sulle lapsed kinkinud.
Miks sul pole nende jaoks aega?
 
Ma olen sinu jaoks lasknud raamatud kirjutada.
Miks sa ei loe neid?
 
Ma olen sinu jaoks lasknud pilte maalida.
Miks sa ei vaata neid?
 
Ma olen sulle hääle kinkinud.
Miks sa ei laula?

Ma olen sulle tunded kinkinud.
Miks sa varjad neid?
 
Ma olen sinu jaoks ka loonud allikad...
aga jooma pead sa ise...

Märkmed: