Oleme jõudnud 00-aastakümne lõpuni. Algab 3. aastatuhande ja 21. aastasaja teismeline aeg. Tegelikult ei saa maailm sellest kunagi üle, ei saa ka valmis, kasvab, areneb – ja vahetevahel hääbub, et siis jälle tõusta. Selle näiteid on piisavalt viimaste aastatuhandete ajaloost – ja samuti kaudselt palju pikemast ajast enne seda.

Elame oma ajas, piiratud mineviku ja tundmatu tulevikuga, millel on ka piir, aga millega on seotud lootused paremusele. Samas on kartus halvemuse eest. Lootus viib edasi, kartus mõjub pidurdavalt. Igaühel on isiklik maailm, mis aga sõltub tugevalt teistest. Palju oleneb sellest, kuidas me suudame kohaneda, mis ju eeldab isiklike soovide piirangut, ka ebameeldivate olude talumist.

Samad tingimused kehtivad nende ajalooliste moodustiste kohta, mida nimetame riikideks. Need on tekkinud aja jooksul teatud hõimude omavahelisel kokkuleppel, osalt kasvanud üha suuremaks, alistanud ka teisi. On püütud leida suhtlemisreegleid ning vahel üsna habrast vastastikust respekti. Mitmed suurvõimud on aja jooksul pidanud loobuma oma imperialistlikust ideoloogiast, leppima anastatud rahvaste iseseisvuspüüdlustega. Oma osa on ka konfliktidel. Nii on tekkinud rida uusi väiksemaid ja suuremaid riike, kes soovivad sama tähelepanu kui vanad suurriigid, mis aga jääb tihti asjatuks. Nad tahavad rõhutada oma sõltumatust, kuigi nende piiratuse ja ka varema sõltuvuse taustal on nende eksistents tihtipeale just sõltuv suurriikide omavahelistest suhetest ja heast tahtest.

See lühike pealiskaudne sissejuhatus viib meie enda Eesti Vabariigi juurde, mis on ilmekas näide ajaloo kapriisidest. Eestlaste miljonirahval on olnud tohutult rohkem õnne kui näiteks kurdide suurrahval, kelle umbes 300.000 ruutkilomeetrit hõlmav asustusala on hoolimata mitmetest lubadustest veelgi jaotatud Türgi, Iraani ja Iraagi vahel. Venemaa tsaarivõimu varing I maailmasõjas tõi sellele järgnenud Vabadussõjas eestlastele vabaduse, mille hävitas II maailmasõja eelne Stalini ja Hitleri kokkulepe. Meie vabadus taastus N. Liidu kokkuvarisemisega pikaajalise külma sõja tagajärjel. Eestlastele on olulisem nende endi panus, aga otsustavaks jäi siiski lääneliitlaste hoiak, kuigi nad poolsada aastat reaalpoliitika nimel olid talunud ülekohut eesti rahva vastu. Nüüd on Eesti aga saanud nii NATO kui Euroopa Liidu liikmeks, mis toob endaga kaasa kohustusi ja ka sõltuvust. Ei saa oma häält kuuldavaks teha teistele oma tahet peale surudes. Mõnel on kalduvus rõhutada mingit absoluutset sõltumatust, ähvardades vähemagi vastuolu puhul välja astuda, aga kuhu?

Selmet takerduda negatiivsetesse spekulatsioonidesse tuleks rõõmustada selle üle, et taasvabanenud Eesti oma 19 uue vabadusaastaga on saamas täisealiseks. Ka on ta aegamööda vabanemas nõukogude ajast pärit ajudega tegelaste juhtimisest, kuigi nende mõju on veel üsna tugev.

Käesolev aasta sisaldab paar otsustavat tähtpäeva. Esiteks Tartu rahu 90. aastapäev. See viis Eesti ajaloo lavale, mis oli eriti tähtis pärast teist tähtpäeva – Eesti okupeerimine 70 aasta eest. Oli riik, mis julmalt pühiti maailmakaardilt. Ei olnud enam tegemist unistusega, vaid konkreetse riigiga, mille vabaduse eest oli nüüd võimalik hea põhjendusega võidelda.
Tartu rahu on Eesti Vabariigi nurgakivi, millele ehitati üles oma riik, aga selle ehituse lõhkus juba paarikümne aasta pärast väga efektiivselt N. Liit, hävitades mitte ainult eksistentsi, vaid ka ehitusmeistrid ja nende abilised. Varemetele katsuti rajada nõukoguliku dekoratsiooniga Potjomkini kolhoosiküla. Väga valusalt mõjus fakt, et pärast II maailmasõja lõppu 65 aasta eest (jälle üks tähtis tähtpäev) leppisid lääneliitlased reaalpoliitika nimel Eesti jäämisega N. Liidu haardesse. Seda pannakse neile ka pärast taasvabanemist pahaks, kuid seejuures unustatakse, et ilma nende panuseta külmas sõjas poleks see tõeks saanud. Peale selle ei tunnustanud näiteks USA kunagi Eesti okupeerimise seaduslikkust ja säilitas Eesti Vabariigi diplomaatilise esinduse. Mis puutub reaalpoliitikasse, peaksid selle kritiseerijad ise peeglisse vaatama, sest praegune Eesti harrastab seda veelgi tugevamalt. Ei tunnustata teiste vabaduspüüdlusi, kellel pole olnud sama õnne. Ilmekaks näiteks on suhtumine Tiibeti vabadusse, milles soovitakse vältida Hiina pahameelt – ka Taiwan on olematu. Siin jälgitakse sama liini nagu enamik teisi riike, sest reaalpoliikast sõltub tihti eriti väiksemate eksistents.
Nende tähtpäevade puhul tuleb aga võtta seisukoht, eriti kuna Medvedevi ajalookomisjon nõuab revisjoni N. Liidu kasuks, rõhutades eriti ainsa tõena Eesti vabatahtlikku liitumist N. Liiduga.

Kuna isegi mitmed väliseestlased soovitavad luua head vahekorda Venemaaga, minnes seejuures vaikides mööda Moskva nõuetest ning eelistades järeleandmist, siis – kas tuleks seda reaalpoliitika nimel ikka teha? See meeldiks kindlasti ka kollaborantide esindajatele, peseks nad puhasteks riigimeesteks!

Märkmed: