Mark Soosaar
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Kes meist ei armastaks oma emakeelt? Keelt, milles väljendame oma esimesi suuri tundeid – armastust ja ka... viha! Eesti keel ja selle täpne kasutamine on ka vundamendiks Eesti Vabariigile kui õigusriigile, sest just selles keeles on kirjas meie seadusteraamat. Seepärast on sümboolne, et Riigikogu XI koosseisu esimeseks otsuseks oli eesti keele lisamine Põhiseaduse sissejuhatusse ehk preambulasse.

Meie, kümmekond sotsiaaldemokraati, toetasime juba Riigikogu eelmises koosseisus seda eelnõud. Aga samas pole me jaanalinnud, kes arvavad, et taolise Põhiseaduse kosmeetilise muutmisega on eesti keele kaitse ja areng täielikult tagatud. Õnneks on uue valitsusliidu koostöölepingus kõige mahukam peatükk pühendatud just emakeele arendamisele, tema viimisele kaasaegsesse infotehnoloogiasse. Muide, eesti keelele on antud koalitsioonilepingus mitu korda rohkem ruumi kui kogu ülejäänud eesti kultuurile. Aga sellest kõigest ei piisa. Arvame, et kultuurile ja keelele tuleb leida soliidne ja sisuline koht ka Põhiseaduse regulatiivosas.

Loodus keelest paremini kaitstud

Tol õhtul, kui saabus teade Harju maavanema Värner Lootsmani erru saatmisest, võtsin kätte Põhiseaduse ning püüdsin leida paragrahvi, mis annaks võimaluse Sakala keskuse lõhkumisele kaasaaitajaid karistada. Oli ju tegemist XX sajandi eesti arhitektuuri meistriteosega. Ja uskuge või mitte, kuid Eesti Vabariigi Põhiseadusest ei leidnud ma tuge. Meie põhiseaduse regulatiivosas, mis käsitleb kodanike põhiõigusi ja kohustusi, ei esine sõna „kultuur” kordagi.

Põhiseadus ütleb küll, et „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” (§5), ) kuid rahvuslike kultuuriväärtuste hoidmise kohustust siit ei leia. Loodust kaitseb veel Põhiseaduse § 53: „Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mida ta keskkonnale on tekitanud.”

Aga vaimne keskkond? Kes heastab eesti rahvuslikule kultuurikeskkonnale tekitatud korvamatud kahjud? Miks siis ikkagi pole Eesti Vabariigi Põhiseaduses igamehe kohustust hoida esivanemate poolt loodud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit? Ja muidugi ka emakeelt, mida üha enam reostatakse võõrsõnade ja -keelenditega? Kas keelt peaks hoidma riik või igaüks meist? Ja kelle hingel on kultuuripärandi ellujäämine? See küsimus tõuseb üha sagedamini olukorras, kus hävingunäiteid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Olgu lisaks Sakala langemisele meenutatud kasvõi kavatsust labastada üht meie eepilist kangelast teda merre toppides, aga ka himu langetada kultuuriloolisi parke ja puiesteid hoolimata tuhandete inimeste vastuseisust.

Eeskujud Euroopas olemas

Käes on aeg teiste Euroopa riikide eeskujul Põhiseadusesse täiendava paragrahvi lisamiseks, mis reaalselt kaitseks kultuuripärandit ning eesti keelt kui kultuuri lahutamatut osa. Ja määraks ära, kes on vastutajad. Arvan, et vastutus peaks olema dualistlik. Dualistlik ehk kahepoolne sellepärast, ilma riigi ja tema kodanike kahepoolse osaluseta ei õnnestu ju kaitsta ei keelt ega kultuuri. Igal kultuuril ja tema keelel aga on õigus oma kohale Päikese all. Just seepärast on viimase 10-15 aasta jooksul suur hulk Euroopa riike täiustanud oma põhiseadusi kultuuriparagrahvidega.
Siinkohal paar näidet Euroopa riikide põhiseadustest:

Leedu § 42. „...Riik toetab kultuuri ja teadust, osaleb Leedu ajaloo, kunsti, kultuuri monumentide ja kultuurilooliste väärtuste kaitsmisel. Seadus kaitseb autorite vaimseid ja materiaalseid õigusi töödele, mis kuuluvad teaduse, tehnilise loomingu, kultuuri ja kunsti valdkondadesse.”

Hispaania § 46 „...Avalik võim garanteerib Hispaania rahva ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse ning rikastamise olenemata väärtuste staatusest ja omandivormist. Kultuuripärandi vastu sooritatud kuriteod on karistatavad kriminaalkorras”.

Shveits § 78 „.....Maastikut, ajaloolisi kohti, loodus- ja kultuurimälestisi hoitakse puutumatuna juhul, kui seda nõuab avalik huvi. Loodus- ja kultuuripärandit võib eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus.”

Ennäe, Hispaanias võib igaüht, kes tõstab käe kultuuriväärtuse vastu, karistada kriminaalkorras ning Shveitsis saab ohustatud kultuuriväärtuse omanikult jõuga ära võtta.

Põhiseadus ei tohi muutuda dogmaks

Põhiseadus pole dogma, mida kui reliikviat tuleb muuseumikapis hoida. Samas ei kutsu sotsiaaldemokraadid Põhiseadusest tuulelippu kujundama, mida poliitilistes tõmbetuultes üks või teine erakond võiks kasutada häältepüüdmise liblikavõrguna. Me arvame, et Põhiseadus on sedavõrd tähtis dokument, mille muutmine meie kiiresti liikuvas maailmas peab tagama eesti kultuuri ja keele harmoonilise teisenemise ja endaksjäämise. Eks ikka selleks, et ka meie lapselapsed võiksid kunagi tulevikus kõigil elualadel eesti keeles toimetada ning kui nad satuvad Alpi mägedesse või Londoni metroosse, siis saaksid oma emakeelt tutvustades öelda uhkelt mõnd kaunist lauset. Olgu selleks „Sõida tasa üle silla!” või „Elas kord Maali, kes pillas pärlid allikasse, kus millimallikad lupsu lõid....”

Märkmed: