Kolm nädalat jaanuari lõpus ja veebruari algul olid täis sündmusi, mis siinkirjutajale näisid ette kuulutavat uut aastaaega — nagu Capistrano pääsukesed kevadet — ja pretsedenditult võimendasid välispoliitilist debatti Ameerika ja Euroopa vahel.

Nende sündmuste kulminatsiooniks oli USA uue välisministri Condoleezza Rice’i mammut-turnee läbi kaheksa Euroopa ja Lähis-Ida riigi üheainsa nädala jooksul. See retk oli oivaliselt ajastatud, toimudes Ameerikale soodsate valimiste taustal Afganistanis ja Iraagis ning samaaegselt kauaoodatud relvarahu väljakuulutamisega Iisraeli ja Palestiina administratsiooni vahel. Ühtlasi aitas see maailmale selgeks teha, et USA Euroopa poliitika sõltub suurel määral sellest, kuidas USA Euroopa liitlased suhtuvad sõjaliste ja poliitiliste sündmuste arengusse Iraagis ja Palestiinas: kas nad jätkavad USA saavutuste eitamist ja mahategemist (nagu kaks viimast aastat) või soovivad nad osaleda Lähis-Ida demokratiseerimise protsessis. Sellest võiks kujuneda uus peatükk USA ja Euroopa suhetes, ütles välisminister Rice.

Kõneldes Pariisi prestiizhikas Poliitteaduste Instituudis rõhutas Rice USA Euroopa-liitlastele: „Ameerika on valmis töötama koos Euroopaga meie ühise tegevuskava elluviimisel ja Euroopa peab olema valmis töötama koos Ameerikaga... Küsimus ei ole mitte (koostööst) sõjalise jõu alal, küsimus on ideede jõu (rakendamisest), meie suutlikkusest abistada rahvaid, kes on lihtsalt väsinud elamast ilma vabaduseta.“

See oli selge viide, et USA ootab eurooplastelt õla allapanekut Afganistanis, Iraagis ja Palestiinas alanud demokratiseerimis protsessile. Samuti oli selge, et Bushi ka kõige pahatahtlikumad kriitikud, Saksa- ja Prantsusmaa, olid sõnumi kätte saanud. President Jacques Chirac’i esindaja toonitas Rice’ile Pariisis, et „Prantsusmaa on nagu USA-gi kindlalt otsustanud toetada seda poliitilist protsessi, mis sai alguse Iraagi (Asutava Kogu) valimisega (30. jaan.) ning edendada selle maa terviklikkust ja stabiilsust“.

Kantsler Gerhard Schröderi vastus USA ootustele oli samuti positiivne. Rice’i Berliinis viibides teatas Schröder, et Saksamaa võib oma panust Iraagis suurendada. „Olen deklareerinud,“ ütles liidukantsler ajakirjanikele, „et Saksamaa mitte ainult jätkab oma abiprogramme Iraagi institutsioonide taasülesehitamiseks ja tema turvajõudude väljaõpetamiseks, vaid on ka valmis neid soovi korral laiendama.“ See võis küll olla öeldud läbi „hulgumise ja hammaste kiristamise“, kuid öeldud see sai.

Teada on ju, et Schröderi sotsiaal-demokraatlik valitsuspartei võitis viimased valimised kareda Ameerika-vastase lipukirja all: „Iraagi sõda on vale — Saksamaa ei toeta president Bushi!“. Uued valimised a. 2006 on aga Schröderile ahistavaks dilemmaks: vana lipukiri ei kehti enam, kuid vastupidine loosung oleks vesi opositsiooni veskile. Washington Times’i Berliini korrespondent Tom Goeller kirjutab: „Hr. Schröder ei karda midagi rohkem kui kaotust 2006.a. valimistel ning Iraagi rahva otsust, et president Bushi poliitika on õige.“ (WT, 9. veebr.)

30. jaanuari valimistega otsustas Iraagi rahva enamik, et Bushi poliitika on õige. Schröderi Berliini-deklaratsioon võib tähendada, et ta on iraaklaste otsuse tegelikult juba omaks võtnud. Järgmine samm oleks nüüd tunnustada Euroopa ja Ameerika vahelist „tööjaotust“, nagu seda kirjeldab Washington Times’i välispoliitiline kommentaator Helle Dale: „Euroopa instinkt on — läbi rääkida ja vältida iga hinna eest konfrontatsiooni. Kui aga olukord nõuab tegutsemist, et viltuminekud jälle korda seada, siis langeb initsiatiivi võtmine ikka Ühendriikidele. Selline tööjaotus valitseb ameeriklaste ja eurooplaste vahel, see on reaalne ja jääb nii ka tulevikus.“ (WT, 9. veebr.)

Kui ka Schröder ja Chirac selle tööjaotuse omaks võtavad, siis signaliseeriks see Euroopa poolt sammu astumist Ameerika suunas, mitte Ameerika järeleandmist Euroopale. Sellisel juhul oleks tõesti põhjust loota uue peatüki algust USA-Euroopa suhetes.

On huvitav jälgida, kas president Bushi Euroopa-reis veebruari lõpunädalal kinnitab seda lootust või mitte.

Märkmed: