Kõik me teame juba, et Toomas Hendrik Ilves võitis valimiskogus Arnold Rüütlit ja temast saab oktoobris uus Eesti president. Püüan heita pilku nii vanale kui ka uuele presidendile.

Lahkuv president

Presidendiametist lahkuva Arnold Rüütli parim võime oli teha end lähedaseks tavalistele inimestele. Suurel osal tipp-poliitikutest sellist oskust kahjuks ei ole. Sellel alal on vana president seadnud tähise ka oma mantlipärijale.

Eesti ajakirjandus oli viimastel kuudel Arnold Rüütli suhtes väga kriitiline. Jäi mulje, et võimule on trügimas keegi salakaval ja varjatud musta minevikuga tegelane, kes kohe-kohe Eesti Venemaa poole pöörab. Aga tegemist oli ju valitseva presidendiga, kelle minevik oli hästi teada ja kes vaevalt oma poliitikat teisel ametiajal muutma oleks hakanud.

Arnold Rüütli kahjuks rääkis eelkõige tema kõrge vanus. Tema aeg sai lihtsalt läbi. Kahju, et temast sai mahahääletatud president. Need, kes teda taas kandideerima õhutasid, arvestasid ilmselt midagi valesti või oli neile tähtis eksponeerida ennast ja presidendi saatus jäi teisejärguliseks.

Toomas Hendrik Ilvese pooldajad rõhusid sellele, et vaja on muutusi. Arnold Rüütli aega hakati kujutama seisakuna, eriti välispoliitikas, kuigi päris nii see ei olnud. Tunnustas ju Toomas Hendrik Ilves ka ise oma tänukõnes valimiskogule Arnold Rüütli tegevust viimase viie aasta jooksul.

Arvan, et ajaloo hinnang Arnold Rüütlile saab olema positiivse kallakuga, sest tema tegevus alates laulva revolutsiooni algusest on olnud Eesti vabanemisprotsessi ja riigi arengut edendav.

Uus president

Valitsevat presidenti maha tehes idealiseeriti samal ajal tema vastast. Tulemus oli selline, nagu taheti – Toomas Hendrik Ilves valitigi presidendiks. Aga rahvale serveeriti teda nii, et temast ei tule mitte lihtsalt president, vaid superpresident. Ta peaks olema rahvamees ja välispoliitikas aktiivne, mõne arvates kogu Euroopa eestkõneleja.

Kuid Toomas Hendrik Ilves hakkab ju valitsema reaalses maailmas, mitte ulmelises. Nii võib juhtuda, et tema kõige suuremad pooldajad tegid talle karuteene. Kui midagi vapustavat ei juhtu, on lihtsalt aktiivse presidendi normaalne tegevus, võib tulla rahva väga valus eemaldumine presidendist ja neist ideaalidest, mida ta kehastab.

Presidendi võimalused

Eesti poliitika määravad Riigikogu ja valitsus. Vaevalt, et konfliktid tulemata jäävad, kui president näiteks peaministri asemel rahvusvahelistel arupidamistel käima hakkab.

Rahvusvaheliselt suhtlevad omavahel tavaliselt ühe tasandi võimukandjad, see tähendab, et Eesti president ajab asju presidentide ja kuningatega. Need on peaaegu kõik esindusisikud, väga väärikad ja lugupeetud, kuid poliitilistes küsimustes nende seisukohad erilist kaalu ei oma. Siin ei aita Eesti presidendi keelteoskus ega tark jutt, lihtsalt tema partnerid ei oma võimu midagi erilist ära teha. Võimu omavad presidendid (nagu näiteks Ameerika, Prantsusmaa ja Venemaa omad) ajavad tõsiseid asju teiste riikide peaministritega.

Esindusfunktsioone täitva presidendi tõusmiseks rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti on vaja mingit erilist olukorda. Lennart Meri kerkis esile kui särav isiksus endisest Nõukogude Liidust sel ajal, kui kadunud impeeriumist jäänud probleemid kiiret lahendamist ootasid. Läti president Vaira Vike-Freiberga rikkus kokkulepet teiste Balti riikide presidentidega ja sai esitada oma soolo Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva puhul.

Kas Toomas Hendrik Ilvesel avaneb ka mingeid erilisi võimalusi, seda ei saa ette ennustada. Võiks ka küsida, et kui meie presidendi tähelennuks on vaja konflikte, kas me siis tõesti tahamegi neid?

Kolmas omanäoline

Nõukogude-järgsel vabal Eestil on olnud kaks väga erinevat presidenti. Toomas Hendrik Ilvesele on seatud eeskujuks Lennart Meri, ta ise on oma vaimusugulust kadunud presidendiga kinnitanud. Siiski loodan, et ta seda liiga tõsiselt ei võta. Mitte sellepärast, et Lennart Meri eeskuju paha oleks, vaid sellepärast, et Eestil võiks olla ka kolmas omanäoline president. Ehk leiab ta oma valdkonna, milles silma paista ja Eestile kasuks olla.

Märkmed: