Venemaal on nüüd 12. maist alates uus, omapärane valitsus. Selle eesotsas on uue presidendina senise presidendi kauaaegne abi, õigusteaduse professor Dmitri Medvedev, ja uue peaministrina – senine president Vladimir Putin ise. Nad on lubanud valitseda Venemaad täielikus üksmeeles ja on end ristinud „tandemiks“ ehk kahe-istmeliseks jalgrattaks. Vaatlejad tõstavad esile, et sellega on loodud kaks paralleelset võimukeskust, mille võimupiiride lahus hoidmine võib kujuneda üsnagi keeruliseks. Uus president Medvedev näeb aga selles Putini-Medvedevi tandemis (PMT-s) peamiselt suurte, põhiliste reformide initsiaatorit.

Oma ametisse-astumise kõnes nimetas ta „oma tähtsaimaks ülesandeks kodanikuõiguste ja majandusliku vabaduse“ edendamist. Medvedev ütles: „Eelkõige tuleb meil saavutada tõeline respekt õiguskorra vastu ja teha lõpp sellele õigusnihilismile ( legal nihilism), mis on tõsiselt takistanud moodsale ajale vastavat arengut.“ Vaatlejad näevad selles deklaratsioonis märki, et PMTon mõeldud „vastukaaluks“ senisele 'autokraatlikule' rezhiimile. Paraku on üldsusel väga vähe teada valitsuse uue koosseisu vaadete ja saavutuste kohta. Tuntumad on vast ehk kaks nime: senine välisminister Sergei Lavrov, kes jäeti PMT-sse edasi, ja end. kaitseminister Sergei Ivanov, kes nimetati üheks viiest peaministri esimesest asetäitjast. Kumbki ei paku mingit lisa vene liberaalsetele jõududele. Lavrov tervitas sõnaselgelt autokraatia 'tagasitulekut' ja Ivanov on tuntud kui KGB veteran.

Oletus, et see laste ringmängu meenutav positsioonide vahetus Kremlis on toonud PMT-sse mingi uue elemendi, mida võiks vaadelda „vastukaaluna“ senisele autokraatiale, põhineb peamiselt kahel ministril, keda peetakse liberaalideks: nimelt Moskva majanduskonsulendil Igor Shuvalovil, kes sai üheks viiest peaministri esimesest asetäitjast, ja Aleksei Kudrinil, kes jäi valitsusse edasi rahandusministrina, hoolimata rubla ostujõu drastilisest langusest tema ametiajal.

Ei ole raske loetella nähteid Vene riigiaparaadis, mis vajavad mitte ainult „vastukaalu“, vaid viivitamatut kiirabi. Ja siin võiks „õigusnihilismi likvideerimine“, mida Medvedev tõotas, alata otse PMT-st endast. Ameerika sotsioloog David Satter, kes teeb kaastööd kolmele nimekale instituudile – Hooverile, Hudsonile ja Johns Hopkinsile –, on eriti uurinud vene ühiskonna suhtumist Nõukogude ajastusse. Ta peab vene tänapäeva suurimaks väärnähteks korruptsiooni. Sellest ei ole aga vaba ei Putin ega Medvedevgi. Satter kirjutab Wall Street Journal’is: „Endise energeetikaministri Vladimir Milovi ja endise peaministri esimese asetäitja Boris Nemtsovi andmeil...kadus vene suurima gaasikontserni Gazpromi aktsiapakist ajal, mil Medvedev oli selle peadirektor, 6,3 protsenti osatähtedest koguväärtuses 20 miljardit dollarit.“ (WSJ, 9. mai.) Venemaal publitseeritud andmeil kuulub ümmarguselt pool naftakontserni Gunvori netoväärtusest isiklikult Vladimir Putinile. Gunvor ekspordib umbes ühe kolmandiku välismaile müüdavast vene naftast. Putini osa kontserni netoväärtusest hinnatakse u. 20-le miljardile dollarile, kirjutab Satter.

Arvatavasti on kogu maailm (või vähemalt siinkirjutaja) huvitatud, kuidas täpselt on toimunud selliste hiiglaslike riigivarade ülekanne erakätesse. Kas vastuse võib anda Moskva uus sõiduriist PMT?

Märkmed: