7. oktoobril 2001, pärast 9/11 terrorirünnakut Ameerika Ühendriikidele, tungisid USA väed Afganistani. Suhteliselt kiiresti ja kerge vaevaga kukutati Talibani rezhiim, hävitati terrorirühmituse al-Qaida laagrid ja näis, et Afganistani väljatoomine feodaalajast kaasaega pole mingi probleem. „Mission accomplished,“ teatas president George W. Bush uhkelt 1. mail 2003 USA sõjalaeva Abraham Lincoln pardal. Aga tegelikult?

Probleemid püsivad

Jah, Afganistanis on Lääneriikide abiga likvideeritud sõjapurustusi ning ehitatud infrastruktuuri jt rajatisi, aga kahjuks koordineerimatult. ÜRO eriesindaja Kai Eide leiab, et väikesed ja juhuslikud ettevõtmised ei too murrangut, vaja oleks üleriigilisi suurprojekte.

USA riigisekretär Hillary Clinton mainis eelmisel pühapäeval saates Meet the Press, et ühe miljoni poisi asemel käib Afganistanis nüüd koolis 7 miljonit last, nendest 40% tüdrukuid. ÜRO lastefond UNICEF on aga tituleerinud Afganistani laste jaoks kõige ohtlikumaks riigiks maailmas. Mullu ründas Taliban 317 õppeasutust, tappes ja vigastades õpilasi ning jahtides peamiselt tüdrukuid, mistõttu nende arv on koolides viimasel ajal märgatavalt vähenenud.

Naistel pole sealmail ikka mingeid õigusi. Talibani rezhiimi naistevaenulikud reeglid kehtivad praegugi, ehkki mitte enam ametlikult. Kolmest valitsuse naisministrist on nüüdseks koha säilitanud vaid üks.

Elatakse äärmiselt algelistes oludes, 70%-l elanikest puudub ligipääs puhtale veele, hügieenist ei maksa rääkidagi. Laste suremus on maailma kõrgeim.

Hamid Karzai jätkab riigi presidendina arvukatest valimispettustest ja valitsuse korruptsioonist hoolimata, olles kaotanud usalduse nii kodu- kui välismaal. Valimisskandaalide tõttu pole ta enam võimeline riigi põhja- ja lõunaosa erinevaid rahvakildusid ühendama.

Kurnav sõda kestab

Sõjaline konflikt pole tegelikult kordagi lakanud ja mõnedel andmetel on vägivald viimase aastaga kasvanud koguni kolmekordseks. Ühendriigid on Afganistani sõjas 8 aastaga kulutanud 171 miljardit dollarit, langenud on 930 USA sõjaväelast, neist 300 tänavu. Algul võitlesid Afganistanis USA ja Ühendkuningriik, hiljem liitusid nendega ka teised NATO riigid. Talibani-vastane pealetung on osutunud võõrvägedele ohvriterohkeks, seal on hukkunud ka eestlasi. Islamiliikumine ei näita mingeid taltumise märke. Vastupidi – vastane demonstreerib liitlasvägedele oma võimekust. Washington Post kirjutas: „Taliban on muutunud üha võimsamaks vaenlaseks, parandades oma taktikat ja leides auke USA sõjaväemäärustikes.“

Nagu teada, oli USA ja liitlaste invasioon Afganistani ajendatud soovist leida 9/11 terrorirünnaku ninamehed eesotsas Osama bin Ladeniga, kuid nagu USA kaitseminister Robert Gates ülalmainitud telesaates tunnistas, pole tal aimugi, kus Osama bin Laden võiks oma kaaskonnaga praegu viibida.

Nii on siis mõistetav NATO rahvusvahelisi julgeolekuabijõude (ISAF) ja neist eraldi teenivaid USA üksusi juhtiv kindral Stanley McChristal’i augustikuus esitatud taotlus USA president Barack Obamale saata Afganistani täiendavalt 40.000 sõjaväelast.

Obama plaan

On mõneti irooniline, et tänavune Nobeli rahupreemia laureaat Barack Obama peab langetama sõjalise sisu ja tähtsusega otsuseid. Tema vastust oodati mitu kuud. Aga lõpuks see tuli – 1. detsembril West Point sõjaväeakadeemias kadettidele peetud kõne näol, mille briti ajaleht The Times tituleeris juba päev varem „ajalooliseks“.

Obama, kes on viimasel ajal seisnud silmitsi paljude siseprobleemidega (tervishoiureformi läbisurumine, töötute suur arv jne), pidi ameeriklastele tõestama, miks Afganistanis eskaleeruv sõda ei kujuta endast „teist Vietnami“ ning kuidas tema uus strateegia võimaldab USA-l väljuda sõjast võitjana.

Nobeli rahupreemia ei näi sõjaplaanide haudumist segavat. Pärast pikki arutlusi oma nõunike ja kõrgemate sõjaväelastega lubab president saata Afganistani 30.000 Ameerika sõdurit 6 kuu vältel. Sellega kasvab USA sõjaväelaste arv Afganistanis tuleval suvel ca 100.000-ni. 28 NATO liikmes- ja 15 partnerriigi välisministrid lubasid 4. dets. Brüsselis toimunud nõpupidamisel saata omalt poolt täiendavalt Afganistani vähemalt 5000 sõjaväelast.

Obama põhjendas oma otsust asjaoluga, et praegu ei tule kõne allagi USA vägede lahkumine Afganistanist. See oleks vesi Talibani ja al-Qaida veskitele. Kui sinna täiendavaid vägesid mitte saata, puuduks ka võimalus Afganistani oma sõjaväelaste väljaõpetamiseks ja sõja lõpp võiks nihkuda ebamäärasesse tulevikku.

Teiseks rõhutas president vastastikusel respektil põhineva konsensuse leidmise vajadust afgaanidega. USA aitab treenida kohalikke sõjaväelasi ja üles ehitada Afganistani, kuid mitte lõputult ja piiramatult. President lubas West Point’i kadettidele, et Ameerika vägede väljatõmbamine algab 18 kuu pärast. Senaator McCain peab seda otsust ennatlikuks ja üldse igasuguste tähtaegade püstitamist valeks.

Obama ametisseastumisest alates on USA sõjaväelaste arv Afganistanis kahekordistunud. Kui tema uus sõjaplaan ei anna aga soovitud tulemusi, mis juhtub siis presidendi populaarsusega kodusel areenil? Seega oli tegemist riskantse otsusega, millega kaasneb pealegi palju logistilisi probleeme (Talibani ja al-Qaida terroristide kontrolli all olevate mäekurude ületamine, varustuse toimetamine kaugematesse piirkondadesse, kohalike elanike ebasõbralikkus, korruptsioon igal tasandil jne, jne).

Gallup Poll’i toimetaja dr. Frank Newport’i tabava võrdluse kohaselt õnnestus president Obamal uue Afganistani sõja strateegiaga niit nõelasilmast läbi ajada, sest nii demokraadid, vabariiklased kui avalikkus näivad sellega üldiselt rahul olevat. Igaüks, kes vähegi õmblustööd on teinud, teab aga, et niit võib sama kergesti nõelasilmast ka välja libiseda.

Märkmed: