On ju nii, et kui tahad ennast tundma õppida, siis vaata peeglisse. Alles sealt saab ausa pildi. Ühiskonna puhul on heaks peegliks teine ühiskond, eriti kui ollakse lähedased etniliselt ja jagatakse geograafilist asukohta ning ajalugu. Lugesin seepärast erilise huviga soome ajaloolase Martti Turtola raamatut „President Konstantin Päts” (kirjutatud 2002, tõlgitud eesti keelde 2003). M. Turtola on Tallinnas asuva Soome Instituut Eestis juhataja. Teost iseloomustab autor ise järgmiselt: „Ajaloolane ei ole kohtunik ning ajaloo uurimine ei ole kohtuprotsess, kus langetatakse süüdi- või õigeksmõistvaid otsuseid. Ajaloolase ülesanne on otsida tõde.” Märkimisväärse erapooletuse ja tasakaalukusega kirjutatud raamat täidab lünka kahe äärmusliku vaatekoha vahel — ühel pool K. Pätsi vastased, kes teda igal viisil mustavad ja teisel pool pagulasajast pärinev K. Pätsi tingimusteta jumaldamine. Kummalgi pole teadusliku ajaloo käsitlusega midagi ühist.

Raamat pole aga ühekülgne Eesti ajaloo vaatlus soomlase silma läbi. Autor annab hea taibuga üksikasjalise ülevaate nii Eesti kui Soome ajaloost ja võrdleb vennasrahvaste arengut ajaloolisel, etnoloogilisel, majanduslikul, poliitilisel ja usulisel pinnal. Ainuüksi see osa on väärtuslik materjal, sest hoolimata hõimlusvaimustusest tuntakse teineteise ajaloo detaile — tagapõhju ja motiveeringuid — üllatavalt vähe. Meil on mõndagi, mis sarnane, aga ka palju erinevat. Igal sarnasel teguril on oma mõju, mida kaine ajalookäsitlus peab arvestama. Lisaks Eestile ja Soomele on vaatluse all üldine poliitiline seisund Baltimail — demokraatia kokkuvarisemine Leedus, Poolas (1926) ja Lätis (1934), ning isegi omaaegne Balti Liidu idee.

Teos algab ülevaatega Soome ja Eesti ühiskondi vorminud teguritest, keskajast kuni iseseisvuse saavutamiseni 20. sajandi alguses. Sellele järgneb Konstantin Pätsi suguvõsa ajalugu, mis ulatub tagasi 18. sajandisse. On antud ka perekonnanime tagapõhi. Südamlikult kirjeldab autor Konstantini lapse- ja noorpõlve, tema maailmavaadet, tundeid ja iseloomu kujundanud tegureid. Edasi loeme K. Pätsi haridusteest ja karjäärist noore juristi, ajakirjaniku ja poliitikuna Tallinnas. Tahkurannas, Liivimaa kubermangus sündinud-kasvanud mehe asumine Tallinna (vaimse keskuse Tartu asemel) oli julge samm, millel on Eesti ajaloos kaugeleulatuv tagajärg. Siit peale algab K. Pätsi tee Eesti Vabariigi vaimse isa ja praktilise teostaja aukohale I maailmasõja ja Vabadussõja päevil. Raamatu autor pole kitsi tunnustavate sõnadega. Ta ütleb näiteks: „Kui arvata kokku (K. Pätsi) tegutsemine vastutusrikastes ametites peaministrina, riigivanemana ja vabariigi presidendina, ei saa ükski teine talle ligilähedalegi.” Tõepoolest, Eesti Vabariigi loojatena pälvivad Päts ja Laidoner suurimat tunnustust. Selline respekt jätkub teose lõpuni, ka peale K. Pätsi traagiliste eksisammude üksikasjalist käsitlust: „Konstantin Pätsi saatus äratab uurijas sügavat kaastunnet, täiesti sõltumata sellest, kuidas hinnatakse tema langetatud poliitilisi otsuseid.”

Raamatu tuuma moodustavad peatükid, kus analüüsitakse Eesti Vabariigi iseseisvusaega ja Konstantin Pätsi osa selles — riigi kujunemist, sisepoliitilisi probleeme, suhteid Venemaaga, kaitsepoliitikat, äärmusparempoolsuse tõusu Eestis, Eesti demokraatia kokkuvarisemist 1934, vaikivat ajastut ning EV hukkumist 1939-40. a. sündmuste keerises. Autor tõmbab pidevalt paralleele Eesti ja Soome sündmuste vahel ja näitab, miks vennasrahvaste teed läksid nii traagiliselt lahku. Nagu arvata võib, olid mängus sügavamad põhjused kui vaid pealiskaudne vabandus, et „Soome oli ju suurem ja rikkam”.

EV kahe aastakümne sündmusi põhjalikult käsitledes näitab autor muu hulgas, kui osavalt N. Liit oskas Eesti poliitilist ja majanduslikku ebaküpsust ära kasutada. Tänu järjekindlale meelitus- ja õõnestustööle (K. Pätsi majanduslikud sidemed Venemaaga, tema poolt asutatud Eesti-Vene Kaubanduskoja igakülgne soodustamine venelaste poolt, Harju panga ja naftaaktsiate lugu jpm.), usaldati idanaabrit eriti 1930-ndate aastate lõpus peaaegu tingimusteta. Ometi oli meil temaga olnud pidevaid veriseid kogemusi! Tormipilvede lähenedes ei tehtud elementaarsemaidki ettevalmistusi — ikka ebarealistlikus usus, et Stalin respekteerib meiepoolseid naeratusi ja järeleandmisi. Viimaseid oli isegi enam kui Moskva küsida oskas. Neid peatükke on masendav lugeda, eriti kuna rahvale määratud kõnedes lubati iga vaenlase vastu viimse veretilgani võidelda — seda koguni vahetult enne baasidelepingu allakirjutamist. Välismaiseid vaatlejaid see teesklemine ei petnud; nendele oli Eesti seisund kohe selge. Ja nii läkski, et kui olukord nõudis tegutsemist, polnud Vabadussõja-aegsest kindlameelsusest midagi säilinud.

Nüüd aga — K. Pätsi ja J. Laidoneri ainusüüdlaseks tembeldada oleks loogika lühiühendus. Eesti õnnetuse põhjust peame otsima ka rahvas endas. Kui Eestis aastal 1934 kergekäeliselt demokraatiast loobuti ning usaldati ennast autokraatse valitsusviisi alla, siis Soomes säilitati demokraatlik riigikord isegi raskeimates sisepoliitilistes tormides (kodusõda, Lapua liikumine, Mäntsälä mäss). Tagajärjeks oli, et kriitilisel momendil seisis kogu Soome rahvas (ka vasakpoolsed!) valitsuse seljataga, kes otsustas avaldada vastupanu. See tuli Stalinile ebameeldiva ja ootamatu üllatusena. Eestis seevastu, tänu vaikivale ajastule, puudus rahval nii üksmeel kui ka vajalik informatsioon. Kaasarääkimise õigust polnud. Saatuslikud otsused tehti peamiselt tippjuhtide kitsas ringis. Ehkki nood tegid endi arvates parima, on ajalugu ikka-jälle näidanud, et autokraatne tarkus suudab harva võistelda demokraatlikule pinnale rajatud tunnetuse ja kogemustega. Magnus Ilmjärv on veenvalt näidanud, kuivõrd negatiivne mõju Eesti saatusele oli tookordne autoritaarne riigikord (vt. ka Mart Laari artikkel „Eesti Päevalehes”, 24. augustil 2004).

Soovitan raamatut igal eestlasel lugeda, mitte et tagantjärele kiviga heita siiski suurte teenetega riigimeestele (surnuid ei lööda!), vaid et minevikust õppida. Eelkõige ei tohi iial unustada, et ülem kui ükski isamaalus, on inimõiguste austamine ja sellest väljakasvav demokraatlik mõtlemisviis. Ainult niisugusele alusele rajatud ühiskond on suuteline üle elama ka raskeimad tormid.

Märkmed: